8. osa

   1956. aasta 25. veebruaril juhtus midagi enneolematut Nõukogude Liidus. Peale võimuvõitlust pukki tõusnud Nikita Hruštšov paljastas NLKP XX kongressil seni puutumatuks peetud ebajumala Jossif Stalini inimvaenuliku palge. Käibele läks teab, kust väljaotsitud uudisväljend "isikukultus". "Maisikasvatajana" tuntud Hruštšovi avaldus tekitas tõelise tormi, kuid seda küll ainult Venemaal ja ka Hiinas, kus sellesse suhtuti suure halvakspanuga. (Siit saigi alguse Hiina ja NSV Liidu seniste suhete halvenemine.) Teiste N. Liidu poolt okupeeritud rahvaste jaoks oli tegemist ainult teadaoleva fakti konstanteerimisega kõrgemal tasemel. Kes neist poleks siis teadnud, et Stalin oli kurjategija? Nende vene inimeste jaoks, kellele Stalin kehastas kogu Nõukogude Liidu olemust, oli olukord katastroofiline. Sama katastroofiline oli olukord ka parteitegelaste jaoks. Olid ju just nemad kõige kõlavamate häältega laulnud "hosiannat" oma türannile, kes nende ridu pidevalt harvendas. Selle mõtlematu avaldusega lisas kiilaspäine, Stalinile meelelahutuseks hopakki tantsinud Ukrainast pärit endine kaevur Hruštšov nii mõnegi naela oma kirstulaudadesse. Siiski peeti tema kõnet liiga ohtlikuks, et seda tervikuna tõlkes avaldada. "Fašistlikud" Balti riigid oleksid võinud sellest ehk aru saada, et hukka on mõistetud kogu kommunism tervikuna. Nii avaldati kõne mahendatud tekst eestikeelses tõlkes alles 1989. aastal.

   Kuid nõukogude inimene on juba loomu poolest selline, et ilma kedagi jumaldamata ei saa ta kaua eksisteerida. Juba varsti peale seda sündmust hakkasid kõik sõnavõtjad üleliidulistel kongressidel alustama oma kõnesid: "Teatan parteile ja teile, kallis Nikita Sergejevitš, isiklikult...." jne. Just nagu toosama kallis Nikita  Sergejevitš ei oleks saanud aru ainuüksi parteile esitatud sõnavõttudest. Muide, ega neis sõnavõttudes midagi sellist õieti ei olnudki, millest aru saada oli mõtet. Millegipärast ei valmistanud uus isikukultuse vorm selle raevukale hukkamõistjale endale enam põrmugi peavalu.

    See poolharimatu riigijuht valmistas oma käitumisega maailmas palju nalja. Tema esimese visiidi puhul Prantsusmaale avaldas sealne mõjukas ajaleht "Figaro" pildi Hruštšovi jalgadest pealkirjaga "Kas Nõukogude Liidu peasekretär on homo?". Nikita kandis nimelt nõukogude rihmikuid, aga rihmikud Prantsusmaal pidavat kuuluma peamiselt homode riietuse hulka.  Muide, samasuguse apsakaga jalanõude osas sai hakkama ka Mihhail Gorbatšov, kes visiidil Hiinasse kandis beeže suvekingi etiketinõuetes ettenähtud mustade asemel. Hiinlased solvusid, kuna neile näis, et NSV Liidu boss ei pidanud seda kohtumist piisavalt tähtsaks, et nõuetekohaselt esineda. Kes teab? Võibolla ei pidanudki.

    Venemaa ja okupeeritud maade diktaator N. Hruštšov, endine kaevur ja sõjaaegne poliitkomissar punaväes, kes omal ajal etendas Stalini õukonnas peamiselt õukonnanarri osa, tuli 1960. aastal USA-sse, et võtta osa Ühendatud rahvaste koloniaalküsimusi käsitlevast istungist. Kuna oli juba ette arvata, et üles kerkivad ka Venemaa imperialistlikud kuriteod, siis ilmselt arvas diktaator või soovitasid tema nõuandjad, et ta peaks ise kohale ilmuma. Tema kohalolek jättis koosviibijaile masendava mulje, millele N. Liidu riigipea kõigiti ise kaasa aitas.

   "Hruštšov on üks suur mõistatus," kirjutas Suurbritania peaminister MacMillan päevikusse. "Kuidas saab see paks seasilmadega ja lakkamatu jutuvadaga lihtlabane mees olla miljonite inimeste ja tohutu riigi juht?"

  Üks on aga selge - Hruštšov oli artist, kes andis meeldejäävaid etendusi kõikjal maailmas, kus ta parajasti juhtus viibima. Kuulsaim show sai teoks juba nimetatud 12. oktoobril 1960 New Yorgis peetud  ÜRO istungjärgul, kui Nikita sõimas kõnepuldist valimatult peaaegu kõiki, kes talle meele järgi ei olnud. Aga meele järgi ei olnud talle keegi.

 

Nikita Hruštšov oma tolleaegse kalli sõbra Fidel Castroga

  Eelpoolnimetatud tegelase poliitiline karjäär ei kestnud kaua, vaatamata sellele, et ta "sotsialistlikus paradiisis" mõningaid muutusi siiski korda saatis. Talle pandi ajalehtede teatel süüks ka tema matslikku käitumist Ühendatud Rahvaste üldkoosolekul. Selle kohta võib öelda eesti vanasõnaga: "Iga lind laulab nii, nagu talle nokk loodi"

 

Nikita Hruštšov lõugamas ÜRO konverentsil New Yorgis 12. oktoobril 1960. aastal ehkki mikrofon oli tema sobimatu kõnekasutuse tõttu välja lülitatud. Sellele pildile on mõnes variandis lisatud Hruštšovi pihku king, millega ta olevat tagunud kõnepuldile. Tegelikult vemmeldas Nikita jalast võetud kingaga saalis istudes lauda oma ees.

                                                       

  

    1957. aastal, kaks aastat peale Eesti Televisiooni asutamist, tekkis samasugune asutus ka Soomes. Ei läinud kaua, kui ettevõtlikud eesti tehnikahuvilised hakkasid valmistama seadmeid naaberriigi telesignaali vastuvõtmiseks. 

Esialgu oli see üsna keeruline. Esimene saatejaam Soomes ei paistnud silma oma võimsuse poolest ja antennid tuli valmistada hiiglaslike mõõtmetega. Vähemalt kolme meetri pikkused ja võimalikult kõrgele tõstetud antennid olid tavaline pilt Tallinnas. Nimelt Tallinnas, sest kaugemale tolleaegne signaal ei küündinud. Ja ega mingist korralikust pildistki ei saanud rääkida. Pahatihti oli selleks vaid hägune udupilt. Kuid teadmine, et see pilt tuli vabast maailmast, korvas puudujäägi. Alates 1970. aastate algusest, kui püstitati uus saatemast, paranes pildi kvaliteet tunduvalt. 

 

Pildid, mis juhatasid sisse ühe tavalise Põhja-Eesti elaniku õhtupooliku

     Nõukogude propaganda seisis uue väljakutsega silmitsi. Kuidas sa räägid heast elust N. Liidus, kui teleekraanilt paistab vaid 80 km kaugusel olev kaubaküllus? Asjale püüti läheneda demagoogiliselt, nagu ikka NSV Liidu puhul: kaupa on palju sellepärast, et inimestel ei ole raha seda osta; see kõik on vaid lavastus nõukogude inimese petmiseks. Kummalisel kombel ei mõelnud ükski neist hädaldajatest, et paraku on need saated nähtavad ainult küllaltki väikesele osale N. Liidus (parimal juhul vaid cà 1/3 Eestist nägi Soome Televisiooni) ja et paratamatult näevad seda ju ka soomlased ise, kes vaevalt rahul oleks, kui nähtav tõele poleks vastanud.

    1982. aasta 6. aprillil esines EKP Keskkomitee büroo avaldusega pöörata tõsist tähelepanu võitluses «kodanliku televisiooni vastu». Selle kampaania (jällegi kampaania!) eesotsas seisis padukommunist Karl Vaino. Kuigi ei olnud olemas seadust, mis oleks keelanud välisriigist saabuva telepildi vaatamise, suutis Vaino ometi läbi suruda käsu teleantennide kõrvaldamiseks. Tõsi küll, see abinõu võitluses "üdini mäda kapitalismi" vastu soikus peagi. Selle asemel püstitati Naissaarele mingi telepildi segaja, mis töötas vaid ühe päeva. Seadme lühike tööaeg ei johtunud hästituntud nõukogude kvaliteedist, vaid ehmatavast faktist, et nimetatud riistapuu segas sama edukalt ka telepilti Soomes. Midagi ei olnud parata! YLE1, YLE2 ja MTV tõid edaspidigi eestlaste igapäevasesse ellu värskeid tuuli vabadusest. Põhja-Eesti vaatajatele oli Soome telekokk Väiski nägu tuttavam, kui parteiboss Johannes Käbini või peaminister Bruno Sauli füsiognoomiad.

Sotsialist, kapitalist ja kommunist leppisid kokku kohtumises. Sotsialist hilines kokkusaamisele ja vabandas: "Andke andeks, kuid ma pidin seisma vorstisabas."  "Mis asi see saba on?" imestas kapitalist. "Mis asi see vorst on?" küsis omakorda kommunist.

    Nagu agiteeriv atribuutika, nii kuulusid ka järjekorrad ehk rahvakeeli "sabad" vältimatult nõukogude süsteemi juurde. Olid toidusabad, kino-, teatri- ja kontserdipiletite sabad, hoiukassa- (tänapäevases mõistes panga-) sabad, linnadevaheliste rongi- ja bussipiletite sabad, raamatusabad, restorani- ja kohvikusabad jne, jne. Loomulikult ei olnud siis veel olemas mingit numbriautomaati, vaid sabad looklesid vahetult teenindaja leti või luugi ees. Neis seista oli üsna vastik. Eriti, kui sinu taga tammus mõni korpulentne slaavitar, kes oma küüslaugulõhnalise hommikusöögi või omale pealekallatud odava, kuid vänge lõhnaõli aroomi sulle kuklasse levitas, seejuures kõigest väest enda etteulatuvaid kehaosi eesseisjale selga pressides.

   Nõukogude Liidus elavad perenaised pidid olema leidlikud, kui soovisid oma perele toitu valmistada. Enamustes toidukauplustest haigutas tühjus. Letid olid korralikult puhtaks pestud-pühitud, vitriinide klaaspinnad särasid, kuid see oligi kõik, mida seal imetleda võis.  Toidukaupu jätkus ainult mõneks tunniks. Siis polnud ka ime, et perenaised jooksid tööajal mööda kauplusi toitu taga ajades. Mitte alati ei läinud see korda. Tohutud, kümnete meetrite pikkused  järjekorrad olid tavalised. 

     Nojah, järjekordi kohtab küll ka praegu, kuid võrreldes nõukogudeaegsetega, on need, nagu võrdleks Pirita jõge Mississipiga.

    Lisaks järjekordadele sattus nõukogude tarbija üsna tihti kokku ka ebaviisaka teenindusega. Loomulikult valas iga pettunud ostja oma kaubapuudusest tuleneva pahameele esimese ettejuhtuva müüja kaela, kellel selles vähematki süüd ei olnud. Eks see tekitas ka müüjates pikapeale trotsi ja solvangule hakati vastama leti tagant omapoolsete solvangutega. Vahe oli vaid selles, et ostjal oli õigus nõuda müüjalt tollal kasutusel olnud kaebuste ja ettepanekute raamatut, kuhu siis üsna värvikalt pandi kirja müüja eksimused teeninduskultuuri osas. Sõltuvalt kaupluse juhtkonnast järgnes sellele intsidendile karistus. Tihti olid just suuremad nõudjad need slaavi päritoluga kodanikud, kes oma etnilisel kodumaal mingist teenindusest unistadagi ei võinud. 

 

"Vabandage, kas see on leivakauplus, kus ei ole leiba?" "Ei, see on lihakauplus, kus ei ole liha. Leivakauplus, kus ei ole leiba, on üle tee."

Lihakaupluse lett Tallinnas. Kas keegi suudab leida pildil liha?

    Oleks siiski vale öelda, et toidukaupa üldse ei olnud. Oli! Kuid selle kättesaamiseks pidi olema tutvusi. Tihtipeale juhtus, et toidupoodide tagaukse kaudu müüdi rohkem kaupa, kui ametlikult üle leti. Loomulikult tingis säärane tutvuse kasutamine vastuteene osutamise vajaduse. Seega mõnel tagasihoidlikult töökohal töötaval inimesel ei olnud mõtetki tutvusele rõhuda. Eestis tuttavaid külastavatel soomlastel või muudel välismaalastel ei olnud kahtlustki, et kauplustes on kõike saada. Kohaliku kombe kohaselt pidas iga siinne perenaine endale auasjaks, et laud nõtkuks toitude all, mis oli kõik tundidepikkustes toidujärjekordades seismise või tutvuse kasutamise tulemus.

   1963. aastal tekkis veel üks defitsiit - jahu. Kõiki jahutooteid sai osta vaid talongidega. Põhjuseks oli Venemaad tabanud ikaldus ja peamiselt muidugi ka oskamatus majanduspoliitikas. Kuigi Nõukogude Liidus koguti viljasaaki puudades, et näidata tulemust arvuliselt suuremana, kui see oleks olnud tsentnerites või tonnides, ei aidanud selline silmakirjalikkus põrmugi. Hruštšov kelkis uudismaade kasutuselevõtul: me puistame Venemaa vilja täis! See oli ka üks väheseid kordi, kui üks kommunist oma lubaduse täitis ja seda sõna tõsises mõttes. Uudismaad künti üles, nendelt saadi enneolematu saak, kuid keegi ei olnud eelnevalt mõelnud sellele, kuhu see saak panna, olgu see siis puudades või tonnides. Koristustöödele komandeeriti inimesi ja tehnikat liiduvabariikidest. Nii mõnigi vähemtähtis asutus pani viljakoristuse ajaks oma uksed kinni, sest personal kupatati koristustöödele. Käiku läks ka sõjavägi. Kõik teed puistati vilja täis, raudteejaamades seisid viljakuhjad, nagu Egiptuse püramiidid, kus need siis tasapisi takistamatult määndusid. Kuhu sa ta ikka paned, kui mingeid panipaiku ei ole? Sellise vajaduse peale spetsialistid lihtsalt ei tulnud. Kuid juba ülesküntud mustmulla kandis tuul laiali, kogu Euroopa pidi õhuaknad sulgema, kui tuul oli idakaarest.  Rasked, uudismaa jaoks spetsiaalselt konstrueeritud traktorid kündsid viljaka mullakihi segamini alumise, soolaka pinnasega. Pärast polnud ei uudismaad ega vilja. Leib kadus. Ja seda mitte kevade poole, kui uue saagini on veel aega, vaid sügisel, saagi koristamise ajal. Seepärast puhkes paanika. Leivajahusse segati herneid ja muud, mis vähegi kõlbas süüa. Inimesi manitseti ajakirjanduse vahendusel tarvitama leiba säästlikult. Sööklad olid kohustatud saatma kogu leivaülejäägi, mille hulka kuulusid ka klientide poolt järelejäetud leivapalad, leivakombinaati ümbertöötlemisele. Selline olukord ei kestnud kaua, kuid andis üsna selge pildi Nõukogude Liidu haavatavusest, milleks ei läinud vaja mingit välisvaenlast: piisas vaid  ühest entusiastlikust lollist riigi eesotsas. Venemaa, mis oli iidsetest aegadest peale olnud Euroopa viljaait, hakkas kulla eest vilja sisse ostma Kanadast.

                                                 

   Iga asutus oli kohustatud paar korda aastas saatma tööjõudu suuremahuliste maatöödele, peaasjalikult külvi- ja saagikoristustöödele kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Asutustele olid kinnistatud nn. šeflusalused kolhoosid ja sovhoosid, kus siis abiks käidi. Kõige tavalisem ja ka kõige vihatum töö oli kartulivõtmine. Enamasti kestis see ühe päeva, kuid esines ka juhtumeid, kui šefid saadeti kolhoosi paariks nädalaks. Maatööga harjumatule linnavurlele oli see parajaks katsumuseks. Olen isegi käinud kartulivõtmisel ja tean hästi, mida selg järgmisel päeval ütles.

Kartulivõtmisest ei säästetud isegi lapsi

   Suuremalt osalt tehti tööd korralikult, kuid haruldased polnud ka need juhtumid, kui šefid olid juba saabudes paraja "auru" all. Seda auru hoiti ülal ja võimaluse piirides suurendati. Niisugusel juhul ei tulnud töötegemisest loomulikult midagi välja. Kuid asutus oli oma kohustuse täitnud! Vähemalt paberil.
   Halvemini käis kõrgkoolide tudengite käsi, kes tihti, eriti N. Liidu algaastatel saadeti sügissemestri alguses kolhoosi terveks kuuks.

   Kõige omapärasemaks ettevõtmiseks oli aga meie kuulsa meeskoori ja filharmoonia orkestriliikmete rakendamine kartulivõtmisel. Võib vaid kujutada ette viiulimängija olukorda, kui  ta päeval pidi sobrama kättpidi niiskes ja külmas mullas ja õhtul samade kätega mängima ühte tundlikumat muusikariista. Paremini ei käinud ka lauljate käsi, kes  vinges sügistuules oma ainsat töövahendit - häält rikkusid. Kuuldavasti protesteeris Gustav Ernesaks üsna ägedalt oma meeskonna sellise kasutamise vastu.

   Nõukogude Liidus räägiti pidevalt, et vahe maa ja linna vahel peab kaduma. Kuid keegi ei maininud kordagi, millises suunas see peab toimuma - kas maa peab lähenema linnale või vastupidi. Võibolla just sellepärast hakati ellu viima uut kampaaniat. Nagu ikka toimus maailma kõige õiglasemas riigis kõik kampaania korras.

   Kuna olukord toiduainetega Nõukogude Liidus oli jatkuvalt problemaatiline, tekkis kellegi kõrgema parteitegelinski peas geniaalne idee: kõik suuremad asutused tegevusvaldkonna peale vaatamata peavad hakkama tegelema kõrvalharuna loomakasvatusega. Sealhulgas ka tehas "Polümeer", kus ma sel ajal töötasin. See ei tähendanud muidugi seda, et meie töölised oleksid pidanud minema maale karjapoisteks või seatalitajateks. Kavandatud oli see ettevõtmine sellisena, et asutus peaks oma kulu ja kirjadega üleval teatud loomakarja ja varustaks seda siis kõige vajalikuga. Ma ei kujuta muidugi ette, kas selle hulka oleks siis kuulunud ka heinategu oma jõududega, mis oleks loomulikult tähendanud tööliste saatmist mõneks ajaks heinatööle. Igatahes valmistuti meie tehases täie tõsidusega pullikasvatamiseks. Vajaliku inventari valmistamine oli alles täies hoos, kui olukord muutus ja kavatsusele tõmmati kusagil kõrgemates sfäärides kriips peale. Pullidele mõeldud suured roostevabast terasest valmistatud jootmisnõud leidsid tõenäoliselt koha mõne ametimehe suvilas. Nii jäigi meie suurejooneliselt kavandatud pullikasvatus lihtsalt pullitegemiseks!

 Mis see on? Jookseb, seisab, käib ringi? Vastus: tööpäev Nõukogude Liidus: aeg jookseb, töö seisab, pudel käib ringi.

 Teadlik nõukogude inimene plakatil ...

 ... ja tegelikkuses

    Nõukogude Liidu ja alkoholismi vahele võis panna võrdusmärgi. Alkoholi tarbitakse mujalgi maailmas, kuid suures kommunistlikus riigis oli joomine saavutanud hirmuäratavad mõõtmed. Joodi praktiliselt igal pool, sealhulgas ka tööl ja tööajast. Põhjusi leidus alati. Tuntud anekdoot räägib nõukogude töötajast, kes kinnitas, et ta joob ainult kolmel päeval aastas: naistepäeval, palgapäeval ja sellel päeval, kui tahab. Ma ei tea, kas väljend "rublane ring", on ka mujal maailmas tuntud. Nõukogude Liidus sellise "ringmänguga" tihtipeale tööpäev algaski. Põhjuseks eelmisest joomingust järelejäänud pohmell, palgapäev, kellegi töökaaslase sünnipäev või tihti ka lihtsalt vajadus. Selle vastu oli võimatu võidelda. Et takistada töötajatel joobunutena tööletulekut, keelati alkoholimüük enne kella 11. Seegi abinõu ei aidanud, vaid lihtsalt lükkas järjekordse joomingu mõne tunni võrra edasi. Juba ammu enne kella 11 oli töötajatel viinaraha valmis korjatud ja vastav meeski välja valitud, kes poodi pidi minema. Ootamisele kuluv aeg saadeti kuidagimoodi mööda ilma suurt midagi tegemata. Oli asutusi, kus viinajoomisele vaadati läbi sõrmede, sest juhtkond isegi polnud sellest pahest vaba. Asutuses, kus mina töötasin, oli just nimelt osakonna juhataja ise tihti asja algatajaks. Päeva peale liitus lõbusa seltskonnaga  ka teisi juhtivaid töötajaid. Juhtus niigi, et peale tööliste lahkumist jäid ülemused ainsatena pidu jätkama.
     Kui palju tööõnnetusi juhtus alkoholi tõttu, ei teadnud vist keegi, sest sellist statistikat ei peetud või vähemalt ei avaldatud kusagil. See oleks ju määrinud asutuse mainet. Ainsad enam-vähem kindlad andmed õnnetusjuhtumite kohta, mis olid toimunud alkoholijoobes, olid vast tollasel liiklusinspektsioonil ehk praeguses mõistes liikluspolitseil.
  Minu töökaaslane rääkis juhtumist, kus põlengule väljasõitnud vabatahtlikust tuletõrjemeeskonnast  ainult autojuht oli võimeline auto juurest mõne sammu eemalduma. Teised meeskonnaliikmed ei suutnud  autost väljudagi (Ise oli ta, muide, üks nende hulgast). Olin ise tunnistajaks juhtumile, kui  arst saabus tööle sellises seisundis, et uinus vahetult peale oma töölaua taha istumist. Minu sõber jutustas, kuidas esmaklassiline, kuid purjus automaaler ei suutnud kuidagi värvijuga suunata värvitavale autole,  vaid värvis selle asemel ruumi seinu. Juhtub, öeldi tollal  selle kohta!
   Tihtipeale oli tegemist väga suurte spetsialistidega, kes alkoholiga patustasid. Minu esimesel töökohal töötas keegi lukksepp, vana kooli mees, kes oli spetsialiseerunud lukkude avamisele. Selles töös ei olnud talle kogu Eestis võrdset. Kuid ... töötama oli ta võimeline ainult siis,  kui ta oli saanud oma vajaliku alkoholikvantumi. Muidu ei suutnud tema värisevad käed hoida ühtegi tööriista. Meie peainsener hoolitses isiklikult selle eest, et teda tähtsamatele objektidele toimetada ja talle viinapudel pihku suruda.
     Tagantjärgi vaadates saan alles nüüd aru, missugune õnn oli minu jaoks see, et ma suutsin hoiduda alkoholi küüsi sattumast. Võimalusi selleks oleks olnud vägagi palju.

 Lenin laupäevakul Kremli hoovis palki tassimas. Kes neist just Lenin on, jääb vaataja mõistatada. Kuna fotograafilist tõendusmaterjali sellest tähelepanuväärsest sündmusest ei ole kuigi palju säilinud, siis peab leppima kunstniku nägemusega.

   Kord juhtus nii, et Suure Oktoobri alulepanija V. Lenin tüdines Kremli kabinetis istumisest ja omaenda kirjutatud raamatute lugemisest, mida oli kogunenud juba suur sületäis. Kremli õues komistas ta ühele puunotile ja kamandas kõrvalviibiva tunnimehe seda eest ära tassima. Et aga kandam oli poolnälginud tunnimehe jaoks pisut liiga raske, pani riigi esikommunist ka oma valge käe selle külge. Kuna juhtus olema laupäev, sai Lenin sellest sündmusest idee kuulutada välja üleriiklik laupäevak.

40-kopikane mark jäädvustas

     
    Kas see just nii juhtus, ei tea, kuid leninlik laupäevak sündis siiski. Peategelasena mainitakse ja kujutatakse seejuures alati ka kallist Vladimir Iljitši Kremli õues palki tassimas küll meeskonnatööna, küll sooloesitusena. Iga kunstnik väljendas seda  oma nägemuse kohaselt. Jäi vaid üle imestada, kust need palgid keset Moskvat asuva Kremli õuele sattusid.

 

 Iseenesest kavalalt kavandatud tasuta tööpäeva organiseerimine saavutas suured mõõtmed. Üle kogu Venemaa ja hiljem üle N. Liidu kogunesid miljonid inimesed oma "vabast" tahtest ühel laupäeval aastas, tavaliselt aprillis, koristama ja töötama. Pandi paika laupäevakut juhtivad kohalikud staabid, koostati plaane, võeti kohustusi ja kõike muud, mida ainult nõukogude inimese mõistus võis välja mõelda. Selleks kõigeks kulus kaugelt rohkem, kui üks tööpäev. Aeg tuli võtta loomulikult põhitöö arvelt. Seega kaotati laupäevaku organiseerimiseks raisatud aja arvel vähemalt kolm tavalist tööpäeva, kuid see ei huvitanud kedagi.

Laupäevak Tuula rongidepoos 1967. aastal

      Koristamine pidi olema põhitegevus, kuid siiski leidus ka ettevõtteid, kes kohustusid andma toodangut, loomulikult tasuta ja  ilmtingimata kokkuhoitud materjalist. Arusaamatuks jäi, kuidas oli võimalik valmistada kokkuhoitud materjalist mingit konkreetset toodangut ja millest see kokkuhoitud materjal üldse tekkida sai. Kuid N. Liidus oli kõik võimalik. Ettevõtted raporteerisid iga tunni lõpul tehtud tööde mahust, mis siis raadios valjult maha hõigati. Kvaliteedist ei rääkinud loomulikult keegi. Põhitegevuseks kujunes siiski eht vene kombe kohaselt alkoholitarbimine. Ja seda üsna suurel määral. Kui tavalisel tööpäeval oli tööajal tehase väravast väljumine üldjuhul keelatud, siis leninlikul laupäevakul sellist keeldu ei olnud. Viinapoodide läbimüük oli võrreldes tavalise tööpäevaga mitmekordne.
    Vähetaipavale välismaa inimesele jäi mõistmatuks, miks seda tööd ei tehtud ära normaalses korras. Tõtt öelda ei saanud isegi kohalikud sellest aru, kui N. Liidus kehtis seadus, et kõrgemalt poolt tulnud käsku ei vaidlustata.  

Loosung rongil teatab uhkelt: "Töövalvel laupäevaku auks!" Loodetavasti suutsid raudteelased valvelseisangust hoolimata ka rahvast vedada.

                                                   

     Üks huvitavamaid elukutseid N. Liidus oli varustaja amet. Seda näiliselt vasturääkival põhjusel, mida võib väljendada kahe lausega: 1. N. Liidus ei olnud midagi saada; 2. N. Liidus võis kõike saada. Milles oli siis küsimus? Plaanimajanduse tingimustes oli asutustele ette nähtud aastaks teatav kogus mingit kaupa: materjali, tagavaraosasid, töövahendeid. Tihtipeale aga ei piisanud sellest limiidist ja tuli hankida lisa. Saamatu või punktipealt oma töökohuseid täitva varustaja jaoks ei olnud tõepoolest midagi saada. Heaks näiteks siinjuures oli TK "Ühenduse" omaaegne asjamees, kes kehitas vaid õlgu, kui tema käest midagi küsiti või nõuti. Hoopis vastupidine näide oli enne teda samas ametis töötanud juudist varustaja, kes ei tunnistanud sõnu: "ei ole"! Jutuajamises temaga paljastus ka tema edukuse saladus. Suurem osa kaubast tuli meile suure ja rikka Venemaa territooriumilt. Järelikult tuli vastutasuks pakkuda sealsetele kohalikele ametnikele teatavat sorti meelehead. Selleks oli

tavaliselt üleliiduliselt tunnustatud liköör "Vana Tallinn", mida mees varustusreisile minnes tassis kaasa terved kohvritäied. Jahimehed tunnevad hästi väljendit: sissesöötmine. See tähendab ulukitele lisatoidu jätmist teatud territooriumitele, kuhu siis loomad hiljem juba harjumusest kogunevad. Samasugune "sissesöötmine" oli ka meie nutika varustaja üks peamisi sõjakavalusi. Loomulikult oli lihtsam ja tulemusrikkam, kui asjamehed, kellest vajaliku kauba saamine sõltus, olid eelnevalt meeleheaga ära ostetud. Vajalikud kulud said kaetud preemiarahadest, mis talle kui eesrindlikult töötajale heldelt välja maksti. Tõenäoliselt oli ka teisi rahahankimisvõimalusi, kuid nendest tavaliselt vaikiti delikaatselt.

  Umbes samasugusel süsteemil baseerus ka kauplusejuhatajate tegevus. Meie elektrimootorite  mähkimistöökoda asus Tehnika tänaval toidukaupluse kõrval. See oli üks pareminivarustatud väikepoode. Milles oli siis selle poe edu saladus? Ekspediitorid, nagu peenemalt nimetati kaupa kohalevedavaid laotöölisi, said oma kauba kesklaost, mis siis kaupluste vahel ära jagati. Loomulikult ei teadnud kaupluste juhatajad seejuures, millist kaupa auto sisaldas. Ja nüüd sõltus kõik kauplusejuhatajast. Kui ta oskas õigel ajal "premeerida" nimetatud ekspediitoreid, siis oli tema kauplus see, mis sai kaupa esmajärjekorras ja seega ka võimaluse valida. Kitsimad jäid järjekorra lõppu ja pidid leppima ülejäägiga. Ka siin tuli vajalik raha suurematest preemiatest, mis kauplusejuhatajale välja maksti heade müügitulemuste eest. Nõukogude Liit oli tõepoolest kõikide võimaluste maa! Tuli vaid olla leidlik!

1   2   3   4   5   6   7 ... 9   10

Järgmine lehekülg