4. osa







Märts 1949

   
1949. aasta 25. märtsi öösel paiskasid kohalikud kommunistidest aktivistid ja Nõukogude sõdurid jäädavalt segi tuhandete eesti perekondade saatuse. Varahommikune rusikapõrutus uksele tähendas senise elu lõppu enam kui 20 000 inimesele, paljudele neist ka elu lõppu üldse. Uksed, mida piisavalt ruttu ei avatud, löödi jalaga sisse ja hirmunud naabrid, kui need julgesid ennast näidata, käsutati eemale. Veoautode kastis viidi une pealt äratatud, mitte milleski süüdi olevad inimesed lähimasse raudteejaama, mis oli NKVD vägede range kontrolli all. Perekonnapead eraldati jaamas ülejäänud perest lubadusega pered peagi taas kokku viia.  Loomulikult oli see kommunistide järjekordne vale. Eakaim küüditatu oli 95-aastane vanake ja noorim 3-päevane imik, kes kumbki ei elanud üle rongisõitu täistuubitud loomavagunis.   Kui 1941. aastal toimepandud küüditamine puudutas linnainimesi, siis seekord oli kannatajaks põhiliselt talurahvas. Sellise represseerimistegevusega valmistati teed ulatuslikuks kolhooside rajamiseks. Oma vabaduse kaotasid maainimesed, kes olid suhtunud eitavalt kollektiviseerimisse või suuremate majapidamiste omanikud, kelle senise töö tulemusi oli vastsel kommunistlikul võimul kasulik omastada. Samas oli üheks eesmärgiks jätta metsades tegutsevad vabadusvõitlejad, nn. metsavennad ilma neile vajalikust majanduslikust  toetusest.   

 

Küüditamine arvudes

      Lisaks küüditatuile viidi 1941. aastal Nõukogude Liitu umbes 5500 endist sõjaväelast ja üle 33 000 Nõukogude Armeesse mobiliseeritu, kes paigutati töölaagritesse, kuna relvi neile usaldada peeti liiga ohtlikuks. Ebainimlikes tingimustes, mis ei erinenud palju sunnitöölaagritest, hukkus neis üle 13 000, peamiselt näljasurma ja haiguste läbi. Esimesel okupatsiooniaastal arreteeriti Eestis 7200 ja mõrvati ilma igasuguse kohtuotsuseta 1850 inimest. Teadmata kadunuiks jäi 1390, kes tõenäoliselt julgeoleku poolt tapeti. 1944. aasta sügisel MEMENTO teabe- ja ajalootoimkonna andmeil küüditati aastatel 1944 - 1946 umbes 34 500 inimest. 1949. a. deporteeriti Venemaale üle 20 000 eestimaalase. Ligi 50 aastat kestnud okupatsioon ja sellega kaasnenud genotsiidi tulemusena vähenes meie elanikkond ligikaudu 70 000 inimese võrra.
      Siberiga tegid tutvust ka need eestlastest sõjaväelased, kes olid lootnud pääseda Soome või Rootsi põgenedes. Soome - N.Liidu vaherahulepingu kohaselt oli Soome kohustatud deporteerima riigisolevad Baltimaade sõjaväelased.

     Postimees  avaldas artikli 15.12.2010

  Ajaloolane: Lappeenranta kindluses asus peamiselt eestlaste vangilaager

  Soomes Lappeenranta kindluses tegutses aastatel 1944-1946 seni mahavaikitud laager, kuhu koguti kokku Nõukogude Liitu tagasi saadetavad vangid.
    Kokku andsid soomlased välja 542 inimest, kellest enamus olid Soome poolel võidelnud eestlastest sõdurid. Nõukogude Liidus ootas neid ees pikk vangistus, kirjutab Etelä-Saimaa uudisteportaal.
  «Laager oli tegutsemisaastatel linlastest täielikult eraldatud, tähelepanu vältimiseks tehti rongisõidud Pikisaari umbteelt Nurmi raudteejaama öisel ajal,» jutustas ajaloo hämarustesse jäänud vangilaagrist raamatu kirjutanud Juha Pohjonen.
  Kindlus valiti transporditavate vangide kogumiskohaks logistilises mõttes hea asukoha tõttu.
Liitlaste järelevalvekomisjoni nõudmisel otsiti väljasaadetavaid inimesi pärast sõda taga üle kogu Soome. Kinni võetud inimesed toimetati Lappeenranta vanasse keskvanglasse, kus nad ootasid ärasõitu.
   Kogumislaager rajati kindlusesse 1944. aasta novembris ja see tegutses 1946. aasta augustini. Selleaegsed tegemised moodustavad isa Pohjoneni kirjutatud raamatust « Valvontakomission uhrit» («Järelevalvekomisjoni ohvrid»).


    Paremini ei käinud ka nende Baltimaadest pärit Saksa armees sõdinud sõjaväelaste käsi, kes olid põgenenud Rootsi Kuningriiki. Kuigi üldiselt räägitakse, et Rootsi ei andnud N.Liidule välja riikisaabunud sõjapõgenikke, oli tegelikkus siiski teistsugune. Sellest jutustab endine Saksa Lennuväe abiteenistuses olnud Hans Lindemann. Vt. Lisa 5

   http://www.hot.ee/lvpfoto/jutt-4.html


 Rootsi politsei toimetab loovutatud baltimaalasi neid N.Liitu viivale laevale

 https://en.wikipedia.org/wiki/Swedish_extradition_of_Baltic_soldiers

    

 
Moskva vennalik ja omakasupüüdmatu abi eesti rahvale - liiklusvahendid Siberisse sõiduks


 1949. a märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides:

        ešelone perekondi    mehi      naisi       lapsi         kokku

Eesti       19            7471     4566      9866      6048        20 480

Läti        33          14 173      11 135   19 535    11 038       41 708

Leedu    24           8985      8929     11 287      8440        28 656

kokku    76       30 629    24 630   40 688    25 526       90 844

Allikas: A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu, 2004, lk 48


                                                  Siit algas pikk tee.                                    
 Mälestusmärk küüditatuile Tallinnas, Pääsküla raudteejaama juures.



Päälekaebamine


Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -
see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?
Mees, naine oigab nagu haavat hirv -
see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,
ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

Marie Under 1943




Elu okupatsiooni tingimustes

   "Nõukogude Venemaa on nagu üks solgijõgi, milles oleme paraku sunnitud ujuma. Tähtis aga on, et meie seal ujudes pead vee peal hoiame ja solgivett suhu ei tõmba ega alla ei neela."
Soome president 1946-1956 Juho Kusti Paasikivi    

    Omaette traagiliseks peatükiks N. Liidu ajaloos kujunes põllumajanduse kollektiviseerimine. Kommunistid lõhkusid seni Venemaal enam-vähem toiminud põllumajanduse, alustades 1929. aastal sundkollektiviseerimist, mis tõi endaga kaasa 6 miljonit hukkunut. Selle tohutu arvu hulka kuuluvad niihästi vastuseisjatena hukatud, kui ka lihtsalt näljasurma surnud talupojad ja nende pered. Kogu selle ettevõtmise tagajärjeks oli põllumajandusliku toodangu katastroofiline vähenemine. Seejuures olid kolhoosnikud allutatud rangele režiimile, nagu võib lugeda Venemaal asunud Andrejevi kolhoosi põhikirjast:
    " 2. Igasugune põhikirja rikkumine, millega isiklikku majapidamist on eelistatud ühiskäitise arvel, loetakse jämedaks eksimuseks kolhoosi ees, mis nõrgestab kolhoosi korrastust. Artelli liikmeid, kes seda põhikirja nõuet kuritahtlikult rikuvad, üldkoosolek karistab kõrgeimal määral - artelli-liikmeist väljaheitmisega, tasumata nendele kuuluvat osamaksu ja võttes neilt õiguse kasutada õue aiamaad.
         3. Iga töövõimeline artelli liige on kohustatud aastas välja töötama mitte vähem, kui 80 tööühikut. Töövõimelised kolhoosnikud, kes pole välja töötanud määratud tööühikute miinimumi (80), loetakse kolhoosist lahkunuks ja kaotanuks kolhoosniku õigused ..."
         Alus: Ajakiri "Maanaine" 1.01.1941, Kolhoos
   Lihtsamate sõnadega väljendades tähendas see inimese või pere kuulutamist lindpriiks, sellele järgnevat arreteerimist ja sunnitöölaagrisse saatmist.
     Eestis alustati kolhooside rajamist peaaegu vahetult peale okupatsiooni 1940. aastal, ehkki vastne sotsiaalminister Neeme Ruus teatas koosolekutel Võrus ja Räpinas sama aasta 14. juulil: "Vastutustundetud kuulujuttude levitajad on liikvele lasknud valed, et siin riigis luuakse kolhoosid. Seda ei juhtu; me isegi mitte ei vaja neid."  Kommunistide poolt pukkiupitatud põllutööminister A. Jõeäär kinnitas omalt poolt raadiokõnes:

"Lääne Elu" 1. juuli 1940

   Nagu ikka kommunistide puhul läksid sõnad ja teod lahku. Oli ju Riigivolikogu esimees Arnold Veimergi kinnitanud suure suuga 24. juunil 1940 Koplis toimunud rahvakoosolekul, et uus võim ei kehtesta Eestis nõukogude korda. On siiski võimalik, et kommunistidega meeleheitlikult ühte jalga käia püüdev Neeme Ruus, minister Jõeäär, kui ka Veimer ise olid nii lihtsameelsed, et uskusid tõepoolest  seda, mida neil kästi rääkida. Nende isiklikku arvamust Moskva lihtsalt ei küsinudki.
  Esimene teadaolev kolhoos Eestis moodustati 22. septembril 1940. Peamiseks kolhooside asutamise ajavahemikuks kujunes siiski 1949 - 1952. Viimasele perioodile eelnes suurim maainimeste küüditamise laine Baltimaades, mis kiirendas ärahirmutatud inimeste kolhoosidesse astumist. Neile, kes olid säästunut küüditamistest ja sellegipoolest eelistasid säilitada oma vaba tootja staatuse, pandi peale ülejõukäivad põllumajandusmaksud, mis alguses moodustasid 40% kogutoodangust, hiljem juba ületasid 75% piiri. Loomulikult oli sellistes tingimustes võimatu jätkata üksiktalupidamist.

Kulakuks tunnistamise tõend, mis tavaliselt tõi endaga kaasa tasuta reisi Venemaale


   Esimesed kolhoosiaastad olid rasked. Maainimesed olid harjunud aastakümnete ja -sadade pikkuste kogemustega põlluharimises ja loomakasvatuses, kuid nüüd pöörati kõik pealaele. Kolhooside esimeesteks määrati partei poolt inimesi, kes küll võisid peast tsiteerida Lenini surematuid kirjatükke, kuid teadsid väga vähe või mitte sedagi põllumajandusest. Millegipärast  on totalitaarsetes riikides levinud arvamus, et parteisse, so. ainuvalitsevasse parteisse kuulumine annab inimesele automaatselt ka vajaliku mõistuse. Seda loomulikult ei juhtunud ja käpardlikud, vaid partei juhtnööre järgivad asjapulgad hävitasid kõik saavutatu.
   Juhtimine toimus mitte klimaatiliste tingimuste, vaid ülaltpoolt tulnud direktiivide alustel, mis ei võtnud arvesse isegi mitte liiduvabariikide geograafilist asendit. Ühe pulga peale seati niihästi Eesti, kui temast tükk maad lõuna pool asuv Leedu, kusjuures külvamine ja lõikus pidid toimuma kõigis Balti riikides üheaegselt. Kuna partei käske ei tohtinud ignoreerida, siis külvati tihti lausa lumele ja lõigati poolvalminud vilja või kui juba terad pudenesid. Seejuures oli kolhoosidel kohustus müüa riigile kindlaksmääratud kogus põllumajandussaadusi tihti lausa sümboolse hinna eest. Sellest, maainimeste jaoks traagilisest sündmusest tehti tolleaegses meedias, eriti kinodes enne põhiseanssi linastuvates nn. nädalaringvaadetes lausa ülevabariigiline pidupäev. Et seejuures riisuti halastamatult vastrajatud kohoosidelt tihti viimane seemnevili, sellest loomulikult vaikiti.

Kolhoosnikud suure entusiasmiga punavooris riigile vilja viimas. Kas pildilolijatele poseerimise eest tasu ka maksti?

   Eriti katastroofiliseks kujunes 1953. aasta, kui lehmi hoiti lautades jalul köitega lakke riputatult, sest mingit sööta ei olnud anda. Viimases hädas saadeti kooliõpilasi metsa männiokstest vihtasid tegema. Mäletan hõiskavat pealkirja ja pilti ajalehes: "Õpilased varuvad vitamiinirikast haljassööta". Ainukesed, kes asjasse reaalselt suhtusid, olid lehmad, kes seda "haljassööta" keeldusid söömast.
   Esimestel aastatel ei saanud kolhoosnikud mingit rahapalka, vaid ainult mõne peotäie vilja ühe tööpäeva eest. Maainimesi aitas hädast välja eesti rahva töökus ja lubatud 0,6 hektarit isiklikku põllumaad. Hiljem, kui ka kõrgemal pool taibati, et põllumajandust juhtima sobivad parteivurlede asemel siiski ainult põllumehed, muutus olukord kergemaks.  Arukal juhtimisel saavutasid paljud kolhoosid suurepäraseid tulemusi ja mitmed neist rikastusid. Seda tulemust ei saa mingil juhul kirjutada kommunistliku partei laiutava sõnavahu arvele.   Meedia kajastas põllumajanduse sundvõõrandamist nagu ikka. "Rahva Hääl" avaldas "heldimapaneva" artikli, milles muuhulgas öeldi: "Kui meie maal algas kollektiviseerimine, andis vene töölisklass kümneid tuhandeid oma parimaid esindajaid, kes aitasid meie külas luua uut, õnnelikku elu."   Tegelikult jäid vene töölisklassi kümned tuhanded parimad esindajad üsna rahulikult elama linnadesse, sest neil puudus vähimgi tahtmine ennast maatööga vaevata. Erandiks olid vaid juhused, kui kõikenägev ja -teadev partei saatis mõne "parima esindaja"  mõnesse kolhoosi esimeheks või partorgiks, kus nad siis üsna lühikese ajaga  oma harimatusega üsna suurt kahju oskasid korda saata.
    Parem ei olnud lugu ka tööstuses. Ehkki kommunistid esinesid rahustava avaldusega ajakirjanduses ...

.

 ... läksid sõnad tegudest lahku, nagu kommunistidele omane. Mitte ainult, et eraettevõtted konfiskeeriti täies ulatuses, ka nende omanikud represseeriti.

  Isegi elanikkonnale kuuluvad sõiduvahendid kuulusid konfiskeerimisele.




Elu punase ikke all


    Kuidas me nõukogude võimu all elasime? Ega meile erilisi võimalusi ei olnudki jäänud. Pidime kohanema ja edasi elama. Muidu poleks see ju võimalik olnud. Absoluutse enamuse rahvast moodustas nn. vaikiv enamus, kes tegi oma tööd, täitis võimude korraldusi, hoidis võimalust mööda poliitikast eemale ning tahtis lihtsalt ellu jääda. Aktiivsete ja salajaste vabadusvõitluste aeg oli läbi, sest kõik teadsid, et mingit abi ega arusaamist meil väljastpoolt loota ei ole. Mõistsime, et lääneriigid olid meid rahuliku südamega müünud kommunistidele. See sai eriti selgeks, kui 1956. aastal Ungari ülestõus Moskva poolt verre uputati, ilma et ükski välisriikidest oleks kuidagimoodi reageerinud.







Moskva "abi" ungari rahvale 1956. aastal

  Kogu nõukogude süsteem rajanes salatsemisel, kahtlustamisel ja jälgimisel. Nõukogude inimene ei võinud ennast tunda kunagi ega kusagil kindlalt. Me ei võinud rääkida seda, mida mõtlesime, vaid seda, mida meid taheti rääkivat. N. Liitu külastavad välismaalased panid esimese asjana tähele, et meie inimesed ei ole avatud, rõõmsameelsed ega suhtlemisaldid. Eks siin oli tegemist aastate jooksul väljakujunenud enesekaitseinstinktiga. Ei olnud harvad needki juhtumid, kui pahaaimamatult mõne välismaalasega tutvunud kohaliku inimese tee lõppes vangilaagris, kusjuures süüdistuseks oli peaaegu alati spionaažiga tegelemine.   



 N.Liidu hirmsaim repressioonikeskus - KGB peamaja ehk Lubjanka hoone Moskvas ...


... mille õues toimusid ka hukkamised

     Peamisteks timukateks N.Liidus olid Siseasjade rahvakomissarid

 Genrih Jagoda, ehk tegeliku nimega Jenohh Geršonovitš Jeguda, kellel oli oluline roll Valge mere kanali ehitusel  vangide tööjõu kasutamisel ...


... Nikolai Ježov, kes korraldas oma eelkäija eeskujul hulgaliselt näidiskohtuprotsesse ...


... ja Viktor Abakumov. Kaks esimest kaotasid Stalini soosingu ja hukati, kolmas sai sama saatuse osaliseks juba Hruštšovi käsul.

  
    Kommunistliku terrori ja repressioonide eesmärgiks oli maha suruda, ahistada ja/või hävitada rahva aktiivne tuumik. Samal ajal olid selle vägivalla teod vahendiks, millega sunniti kogu rahvas teadvustatud või alateadvusse surutud hirmuga alla andma, vaikima või muganduma, olukorraga leppima, vägivallavõimuga kaasa minema. Hirmu ja ärevuse tekitamine olid inimsusvastaste meetmete eesmärgiks kui ka tagajärjeks. Kestev vägivald tekitas Eesti ühiskonnale raske trauma. Seda püüti rahva ühismälust kustutada lakkamatu terroristliku ajupesu abil, mis tähendas sunniviisilist ja vägivaldset isiklike hoiakute, tõekspidamiste ja seisukohtade järjekindlat ümberkujundamist. Ajupesule allutatu tunde- ja tahteelu pidi muunduma nn nõukogude inimese, justkui uue inimliigi - homo soveticuse omaks, kellel ei tohtinud olla ei rahvuslikke ega religioosseid ideaale; süüdistused rahvusluses või usklikkuses võisid ja tihti tõidki omakorda kaasa repressioone.  



    Elu  tahtis elamist kõigest hoolimata. Need meist, kes olid kohanemisvõimelisemad, said paremini hakkama. Need, kes ei tahtnud end punase poriga määrida, pidid rohkem laveerima, kuid kokkuvõttes pidid hakkama saama nemadki. Muidugi, mõningaid mööndusi pidi ju tegema. Kooliajal tuli õppida kommude poolt võltsitud ajalugu, kuulata kiitust nõukogude võimule, noogutada õiges kohas kaasa ja salata oma tõekspidamisi. Õpikutest kadus kõik, mis viitas muude, kui vene või nõukogude saavutustele. Isegi kommunistide poolt muidu hukkamõistetud tsaaride, eriti Peeter I teod, kui need olid suunatud muu rahvuse vastu, loeti igati õigustatuteks. Nii saigi nõukogude õpilane teada, et raadio leiutas Marconi asemel hoopis vene teadlane  Popov, elektrilambi sama riigi alam Jablotškov, võttes nii Edisoni käest ära selle au. Ka James Watt pidi loovutama oma aurumasina leiutamise kuulsuse esimese vene vedurijuhi pojale Ivan Polzunovile (rahvasuus levinud nali). Tsaari-Venemaal kasvõi ajutiselt töötanud välismaised teadlased, kes mingi leiutisega maha olid saanud, muutusid paugupealt vene alamateks.
     Vaba kunsti ja kirjanduse mõiste jäi ajalukku. Selle asemel pidid okupeeritud riikide kunstnikud tootma midagi, mis sobis pigem propagandaplakatite, kui kunstiteoste nimetuse alla. Ka meie rahvuslikult meelestatud kunstnikud olid sunnitud järgima sama suunda.  


   Ülalolev fragment pärineb iseenesest suurepäraselt teostatud laemaalilt "Estonia" teatrisaalis, mis kahjuks näitab liigagi selgelt, kelle käes on võim Eestis.

   Sama tendents valitses muidugi ka kirjanduses. Loomulikult leidus ka läbinisti punaseid kirjanikke, kes truualamlikult kiitsid takka punavõimu ja võltsisid ajalugu Moskvale sobivamaks.
    Kas me olime kommunistid, nagu välismaal tihti on arvatud? Loomulikult mitte. See on sama vale arusaam, nagu see, et Neitsisaartel elavad ainult neitsid.  Balti rahva üldist meelsust Moskval kõigest hoolimata painutada ei õnnestunud. Võimalik, et me muutusime mõnevõrra oma maailmavaadetelt, kuid oma põhiolemuselt me jäime eestlasteks, lätlasteks, leedulasteks.    





    Meie perekonda ei ole repressioonid otseselt  puudutanud, kui mitte nende hulka arvata isa töökaotust ja kodanlikus natsionalismis süüdistatuna Arhitektide Liidust väljaheitmist ning meie pere järgnevat sunniviisilist lahkumist oma kodulinnast. Olen oma eelnevates mälestustes juba rääkinud põhjustest, mis meid selleks sundisid. Venemaale suunduva rongi tasuta piletid olid meil üsna käeulatuses, kuid mingi ime tõttu jäi see reis meil tegemata.

    Enne vene okupatsiooni  elasime võrdlemisi hästi. Isa palk arhitektina oli korralik ja peale selle oli tal ka oma erapraksis, mis tõi sisse piisavalt. Arhitekti amet oli tollal lugupeetud ja minu vanemad oodatud külalised paljudel vastuvõttudel ja sündmustel. Isal oli kavas osta auto ja vahetada korter suurema vastu. Samuti oli meie peresse planeeritud veel vähemalt üks laps. Kuid kõik läks teisiti. Meist said ajutiselt sõjapõgenikud. Hiljem olime sunnitud sama tee uuesti ette võtma, sest ähvardas Siber oma mõõtmatute avarustega, mis oleksid mahutanud mitu Eestit. Isa ei saanud enam garanteerida oma perele samaväärset elu. Veelgi enam. Mitu aastat olime sunnitud elama pead-jalad koos ühesainsas toas tädi majas. Me ei olnud vaesed sõna otseses mõttes. Seda mitte. Kuid mingist rikkusest rääkida ei olnud samuti võimalik.

Teodor Kudevita

  Kuid kui meie pääsesime, siis seda enam said Stalini halastamatut kätt tunda minu sugulased. Esimeseks ohvriks oli minu onu, Teodor Kudevita  ja tema perekond. Onu Teodor õppis Riia tehnikaülikoolis ja temast sai üks tolleaegsetest vähestest Venemaa elektriinseneridest. Tema elust ei ole palju teada. Ta abiellus Venemaal olles eesti rahvusest neiuga ja nende peresse sündis 1933. aastal tütar Volta. Et tegemist oli välismaalt pärit haritlasega, kuigi ta oli opteerunud Venemaale, siis oli ka tema koos perega pinnuks silmas kogu rahva suurele ja armastavale juhile - Jossif Stalinile. 1938. aastal hukati ta trotskismis süüdistatuna koos paljude teiste haritlaskonda kuuluvate inimestega, kusjuures Stalin oma suures õigluses ei teinud erilist vahet välismaalaste ja vene intelligentsi vahel. Saatus oli sama neile kõigile. Teodori abikaasa suri tõenäoliselt vangilaagris, nende väike tütar aga kasvas üles lastekodus. Loomulikult täielikult venestununa, niihästi keelelt kui ka meelelt. Olen temaga korduvalt vestelnud, kuid mitte kunagi ei ole suutnud kõigutada tema usku kommunistide tegevuse õilsusesse.

   Loe: laste saatusest
"rahvavaenlaste" hukkamisest




Aleksander Kudevita
   
Minu teine onu, Aleksander (Aldo) Kudevita valis ametiks sõjaväelase elukutse. Enne Eesti anastamist Nõukogude Liidu poolt oli ta välja teeninud kahurväe majori aukraadi. Meie riigi okupeerimise järele arvati kõik tollased kaadriohvitserid automaatselt (ja silmakirjalikult) Nõukogude Armee koosseisu. Aleksander teenis ka edaspidi staabiülemana kahurväes Venemaal. Tegelikult oli see kõik ettemääratud farss, mille eesmärgiks oli okupeeritud Balti riikide ohvitserkonna füüsiline hävitamine. Ümberõppe sildi all komandeeriti suurem osa kõrgematest Eesti kaadriohvitseridest Petserisse, kus neile peagi sai selgeks asja tegelik olemus. Seal võeti neil väga alandaval viisil relvad, rebiti õlgadelt pagunid ja sunniti peale seda tundide kaupa olema vene sõdurite relvatorude ees põlvili põrandal ning saadeti lõpuks Venemaale Norilski vangilaagrisse. Aleksandrist jäi maha abikaasa koos väikese pojaga, kes imekombel pääsesid represseerimisest. 1947. aastal lõppes onu elutee Venemaa sügavuses Norillagr`is.   Tõsi küll,10 aastat hiljem "vaadati läbi" hukatud eesti ohvitseride süüasjad ja vabastati nad süüdistustest. Missugune humaanne žest, vabastada süüdistusest süütud inimesed!
 https://et.wikipedia.org/wiki/Aldo_Kudevita


 Sõjatribunali tõend, mille alusel onu tunnistati surmajärgselt rehabiliteerituks



  Minu tädi, Maria, oli abielus omaaegse Eesti Vabariigi atašeega Prantsusmaal, Viktor Poomiga, kes hiljem töötas Eesti Panga juhatuses. Et tädi ei jagaks oma abikaasa saatust, mis oli niigi juba ette kindlaks määratud, lahutasid nad oma abielu kohe peale vabariigi okupeerimist. See samm päästis tädi imekombel pikast Siberi teekonnast, sest tavaliselt ei tehtud erilist erandit ka lahusolevate pereliikmete puhul. Tema endise abikaasa saatusest ei ole teada midagi peale tema surma-aasta 1941, mis ütleb, et ta mõrvati kommunistide poolt..

     Minu ema täditütar Linda oli abielus väikeettevõtjaga,  kellele kuulus neli väikest nn. keldritöökoda kokku ehk 20 töölisega. Sellest hoolimata tunnistati ta rahvavaenlaseks ja nii küüditati terve pere Venemaale, Kirovi oblastisse määramatuks ajaks. Määramatu aja all mõeldi tavaliselt kogu ülejäänud elu. Loomulikult pidi perekonnapea saatust jagama kogu pere koos sülelastega. Erandit ei tehtud isegi voodihaigetele. Seejuures mehed alates 18-st eluaastast saadeti peaaegu eranditult sunnitöölaagritesse, mis tegelikult olid mõeldud surmalaagriteks. 1942. aasta kevadeks oli elus umbes 3500-st otse vangilaagrisse saadetud mehest vaid paarsada.





  
     Mida muud peale otseste repressioonide tõi kaasa vene vallutajate tulek? Loomulikult kadusid poodidest toiduained, esmajoones need, mida suur Nõukogude Liit ise ei tootnud, nagu kohv, suhkur. Inimestele jagati ostutalonge, kuid nende saamine ei tähendanud kaugeltki, et talongidel nimetatud toiduaineid alati müügil oleks olnud. Häda neile inimestele, kes juhtusid oma talongid kaotama või kellelt need varastati. Samal kuul neid enam ei uuendatud. Järjekorrad kaupluste ees olid tihti tundidepikkused. Talongid kadusid käibelt  alles 1947. aastal, mis loomulikult ei vähendanud järjekordi, kuid päästis inimesed kaupade normeerimisest.
.
Tartu elaniku toidutalongid

   Teiseks ebameeldivuseks oli suure hulga vene okupantide ja nende perekondade saabumine Eestisse, mis lõi siin küllaltki pingestatud olukorra. Saabujaid oli enne piisavalt töödeldud, et neid panna uskuma, nagu sattuksid nad fašistide ja nende käsilaste keskele. Et eesti rahvas oli kogenud kannatusi ka saksa okupatsiooni ajal, ei tähendanud neile vähematki. Venelastele sisendati Moskva poolt, et nad on kultuursemad, haritumad ja üldse igati kõrgemalseisev rahvus. Seda siis anti ka kohalikele elanikele mõista üsna üheselt. Tõsi, varsti pidid saabujad oma üllatuseks veenduma, et  kõik eestlased oskasid üldjuhul isegi lugeda ja kirjutada ning et kohalike haridustase ületas „kultuuritoojate“ oma tunduvalt. Üks asi on küll näha, kuid teine asi on uskuda. Avatuma silmaringiga inimesed, ja selliseidki leidus venelaste hulgas, taipasid üsna varsti, et kaugeltki kõik, mida neile Moskva poolt teemoonaks kaasa oli antud, ei vastanud tõele. Kuid suurem osa ei vaevunud tegelema nii põhjaliku analüüsiga ja jäi põikpäiselt (ja on jäänud siiani) oma arvamuse juurde eesti rahva alaväärtuslikkusest.

    Nõukogude kultuuritoojatest võib lugeda siit

  Kohalikud elanikud omakorda vaatasid tulnukaid, nagu metsrahvast. Ja mõnes mõttes seda nad olidki. Õige varsti läks eestlaste hulgas käibele väljend, millega iseloomustati venelasi: "Kui liigub, siis karjub, kui seisab, siis haiseb". Kuigi jutus esitasid nad endid, nagu vene rahvusliku kultuuri kandjaid ja selle propageerijaid, jäi tegelikult neil endil sellest paljugi puudu. Euroopaliku eluviisiga olid neist ainult vähesed kokku puutunud. Nii ei olnud suurem osa "kultuursetest" vallutajatest kunagi näinud vesiklosetti ja paljud kasutasid seda pesemiseks. Seda mitte anekdootides, vaid tegelikult. Tean juhust, kui korteriperenaiselt päriti, kuidas on võimalik klosetipotis nägu pesta, kui vesi sealt ometi nii ruttu minema voolab. Leidlikumad neist olevat proovinud äravoolu peatada käterätiku toppimisega vastavasse avasse. Teiseks koomiliseks sündmuseks andsid põhjuse kõrgemate sõjaväelaste prouad. Neile oli kaupluses silma hakanud kaunid, pitsilised öösärgid, milles nad siis peagi avalikkuse ette ilmusid, uskudes ise, et kannavad moodsaid pidukleite. Seda peetakse anekdoodiks, kuid see juhtus siiski tegelikult.

    Eesti vabariigis maksis eesti kroon. Seda korda esialgu ei muudetud. Erinevus oli vaid selles, et kui varajasematel aegadel vahetas Venemaa eesti kroone vaid dollarite vastu, siis okupatsioonile järgneval ja juba enne NSV Liitu inkorporeerimist muutus vahetusvaluutaks juba vene rubla. Kuid mitte selle tegeliku väärtuse järgi, vaid tunduvalt üle 10 korda kallimana. Seega maksis 1 eesti kroon 75 vene kopikat, kuigi õige kurss oleks olnud 1 kroon = 10 rubla, olles siis 13 korda odavam, kui tegelikult. Loomulikult võimaldas selline rahakurss venelastele vägagi luksusliku äraelamise.   Saatuse tahtel ei olnud antud okupantidel  esimesel korral viibida Eestis kaua. Kuid juba sellegi lühikese ajaga oskasid nad oma käitumise, eriti aga puhtusearmastuse täieliku puudumisega tekitada kohalikes elanikes võõristust. Oli selgelt näha, et saabunud suhtuvad põlastavalt kõigesse, mis muudaks eluümbruse veidigi ilusamaks. Pigem vastupidi. Koristamisega ennast ei vaevatud. Kõik elutegevusega paratamatult kaasnevad "ülejäägid" jäeti sinna, kus nad juhtusid olema. Pahatihti lagastati neile kasutamiseks antud eluruumid põhjalikult. Rääkisin juba klosetipottidest. Hiljem, kui kultuursetele "külalistele" asja olemus pärale jõudis, hakkasid ka nemad neid kasutama, kuid seda õige omapärasel viisil. Kuna Venemaal on põhiliseks nn. türgi potid, siis ei osanud saabujad ka euroopalikke potte teisiti kasutada, kui neile jalgupidi peale ronides ja seal siis balansseerides. Nii mõnigi kirus seejuures poti kitsaid servi, mis tegi ülesande üsna raskeks.  Hiljem, juba tööl käies, viibisin  ühel korral Tallinnas, Ahtri tänaval asunud  salastatud sõjaväetehases. Sealne WC oleks olnud väärt tulevastele põlvedele jäädvustamiseks, kuid kahjuks ei olnud mul kaasas fotoaparaati ega oleks seda sinna ka lubatud. Korralikult kahhelkividega vooderdatud ruumis asetses reas umbes 5 igati moodsat fajansspotti, mille ümber oli servamata saelaudadest kokkuklopsitud äärised, milleni viis omakorda samast materjalist kaheastmeline trepp. Leidlik! Aga võimalik ka, et "tööõnnetusi" juhtus seoses kitsastelt potiservadelt libisemise tõttu liiga palju. Muide, samamoodi kasutab minu slaavi rahvusest endine töökaaslane WC-d ka veel tänapäeval. Ja ta ei ole kaugeltki ainus.



 Tüüpiline WC Venemaal

Intelligentsemad vene inimesed püüdsid nn. näitliku agitatsiooniga oma kaasmaalaste harjumusi muuta.

   Kahjuks ei olnud edasised, okupantidega seotud sündmused nii lõbusa iseloomuga. Stalini režiim, mis ei halastanud isegi oma, vene rahvale, suutis üsna lühikese aja jooksul purustada kõik, mida Eesti Vabariik oli 20 iseseisvusaasta jooksul suutnud üles ehitada. Hävitati põllumajandus, tööstus. Stalinlik ideoloogia ei tunnistanud sõna "rahvuslik". Tema jaoks eksisteeris vaid üks rahvus - vene rahvus. Vene šovinismi jaoks ei olnud riike - oli vaid suur ja jagamatu Venemaa. Juba tsarismi ajastul nimetati Venemaad rahvuste vanglaks. Stalini ajastul võimendus see väljend tunduvalt, kuna Stalini julmus kannatas välja võrdluse ükskõik, millise tsaariga.

   Esimene okupatsioon, mis kujunes lühikeseks, tõi siiski kaasa Eesti rahvuslike varade tunduva hävitamise. Paljude ettevõtete sisseseaded veeti juba okupatsiooni alguses Venemaale. Kui punaste võimumeeste tallaalune tuliseks muutus, püüti veel viimasel hetkel hävitada, mis võimalik. Tänu kohalike inimeste meelekindlusele jäi kõige halvem siiski olemata, kuigi materiaalne kaotus oli suur.  Samamoodi käitusid Eestis ka saksa vallutajad mõni aasta hiljem.
 
Artikkel Postimehes 01.10.1941.  


 Sellisena jätsid idaokupandid maha Tallinna 1941. aastal 

"Virumaa Teataja" 28.08.1941.

   Kohe peale esimest okupatsiooni keelati uute võimumeeste poolt jõulude pidamine. Jõulupühade päevad muudeti tavalisteks tööpäevadeks selle vahega, et neil päevil jälgiti rangelt töölt puudumisi. Isegi sõna "jõulud" kasutamine oli kui mitte otseselt keelatud, siis vähemalt põlu all. Kuusk ei tohtinud sümboliseerida mingil juhul jõuluid, vaid ainult uue aasta saabumist. Vallandamise, vangistuse, küüditamise ja muu repressiooni ähvardusel loobuti avalikult jõulude pühitsemisest. Pärast II Maailmasõja lõppemist 1945. aastal suurenes Eestis ideoloogiline surve. Jõuluid julgeti  kodudes pidada ainult veel salaja, suletud kardinate taga. Kooliõpetajatel ja komsomoliaktivistidel lasus kohustus patrullida jõuluõhtuti kirikute ümbruses, et takistada õpilastel kirikute külastamist. Eesti rahvas on suhtunud religiooni küllaltki leigelt. Kuid nüüd, repressiooni tingimustes, väljendasid inimesed sellega oma meelsust, et külastasid kirikuid jõulude ajal massiliselt. Oli ju sealt saadav sõnum vahelduseks pidevale punasele propagandale. Ka kirikuõpetajad kannatasid represseerimise käes. Koolides suurendati neil päevil ateistlikku propagandat. Kuuskede, küünalde, kingituseks sobivate kaupade ja isegi verivorstide müük oli enne jõulupühi oli keelatud. Jõulukaarte loomulikult ei olnud enam leida, nende asemel valmistati neid kodus käsitsi või kopeeriti vanu jõulukaarte, loomulikult must-valgetena. Kuid needki olid kõige oma puudustele vaatamata paremad, kui kõikvõimalikke rakette, lennukeid ja Kremli kellasid esitavad vene uueaasta kaardid.



Tüüpilised nõukogude uue aasta postkaardid

   Alles verise diktaatori J. Stalini surm 1953. aastal tõi mõningast leevendust. Hirm repressioonide ees vähenes ja inimesed hakkasid algul vargsi ja hiljem juba avalikult rääkima jõuludest. Ametlikult ei tunnistatud neid pühi okupatsiooni ajajärgul kunagi. Seejuures on kummaline, et venelased ise pühitsesid jõuluid üsnagi usinalt. Nimelt oma, õigeusu jõuluid, mis toimusid vana kalendri järgi kaks nädalat hiljem. Jõulude vastu töötamine jätkus veel hiljemgi. Seda eriti üliagarate uue maailmakorra pooldajate ja elluviijate poolt. Heaks näiteks oli minu töökoha, tehase "Polümeer" direktor, kes veel 1987. aastal ähvardas rangete karistustega igaühte, kelle tööpaigalt ta leiab kasvõi üheainsa kuuseokka (tema enda sõnad). Juba järgmisel aastal soovis ta ülilahke naeratusega kõigile häid jõulupühi. Tuulelipud sätivad oma ninad ikka puhuva tuule suunas. 




   Eesti inimeste elutingimused halvenesid järsult. Küüditatud või ka küüditamisest pääsenud linnainimeste suuremad korterid natsionaliseeriti, jättes endisele omanikule, kui seda üldse enam oli, tavaliselt vaid ühe toa. Ülejäänutesse majutati uusi inimesi ja peresid. See oli olukord, mis oli tollal Venemaal nii tavaline. Nii tekkisid Venemaale iseloomulikud nn. ühiskorterid ka Eesti suuremates linnades, peaasjalikult Tallinnas, kuhu oli kõige suurem tung. Seega oli korteri välisukse kõrval üsna tavaliseks pildiks sedel kirjaga: Lepp - 1 kell, Tamm - 2 kella, Kask - 3 kella jne. sõltuvalt tubade arvust. 



 Vaatepilt, mis oli üsna tavaline tollastes N.Liidu suurlinnades



Köök, WC ja vannituba olid muidugi ühiskasutuses, mis põhjustas tihti üsna teravaid vahekordi, sest puhtusetunnetus oli igal inimesel isesugune. Eriti hulluks muutus asi siis, kui näiteks Kase või Lepa asemel laiutas ühes neist tubadest Ivanovi või Sidorovi pere. Enamasti leidsid just need seltsimehed, et koos elamispinna õigusega laienevad need õigused ka kõigele muule, seehulgas näiliselt peremeheta asjadele. Vene inimeste puhtuse- ja korraarmastusest oleme juba rääkinud.  



 Idüll ühiskorterites. Paljudel juhtudel oli igal perel ka oma prill-laud, mis siis tühjade pildiraamidena esikuseinal rippusid.


Algselt tekitas selline seadus elamispindade jagajatele suuri raskusi. Uus eeskiri nägi ette 9m2 ühe elaniku kohta. Nii väikesi tube Eestis leida oli raske, kui mitte võimatu. Asi lahendati lõpuks lihtsalt tunduvalt kõrgendatud üüriga, mida tuli maksta "ülepinna" eest.  



   Peale kõige muu pidi okupatsioonivõimu kohalolu kajastuma ka tänava- ja väljakute nimedes. Ei ole teada, kes nimelt suunas seda aktsiooni. Võib-olla Moskva, võib-olla kohalik "töörahva" võim. Paljud suupärased tänavate nimed muutusid eestlaste kõrvadele vastuvõetamatuteks. Loomulikult kadusid esmalt kõik Eesti Vabariigi riigitegelastega ja eestlusega seotud tänavanimed. Tõenäoliselt tajudes, et sõna "vabadus" seostub eestlaste meelest okupatsioonieelse vabadusega, kaotas oma nime Vabaduse väljak Tallinnas, muutudes Võidu väljakuks. Samuti kandis lühiaegselt 21. juuni puiestee nime senine Vabaduse puiestee. Loomulikult oli vaja jäädvustada kõrgete kommunismitegelaste nimed ka linnapildis. Nii tekkisid Lenini puiestee, Stalini väljak (end. Viru väljak), Stalingradi väljak (Tornide väljak), Kalinini tänav (Kopli) ja palju teisi. Terve vene kirjanike plejaad laenas oma surematu nime Tallinna tänavate tähistamiseks, rääkimata küsitavatest sõjakangelastest Nikonovist ja Matrossovist. Õnneks jäi Tallinn tervikuna ümber nimetamata, nagu seda juhtus paljude teiste linnadega N. Liidus. Eestis langes sellise ümbernimetamise ohvriks Kuressaare, mis hakkas kandma verise revolutsionääri Viktor Kingissepa nime. Üheks kõige totramaks ja samas ka arusaamatumaks oli Tallinn-Nõmmel senise Päikese puiestee ümberristimine Prožektori puiesteeks. Kas isegi päike, mis oli paistnud vaba Eesti  kohal, oli nüüd põlualune? Selline tegevus jätkus veel niigi hilistel aastatel, kui 1967, mil Sõle tänav pidi loovutama oma nime, saades asemele surematu kommunismiteoreetiku Karl Marxi oma. Sarnane tegevus leidis aset ka teistes Eesti linnades. Saksa okupatsioon tegutses tunduvalt tagasihoidlikumalt, kuigi päris ilma ei saanud ka nemad hakkama, sest eks olnud ju neilgi oma "suured ninad", kes vajasid jäädvustamist. Narva maanteel Tallinnas oli koguni au kanda Adolf Hitleri nime.






Selleks, et kustutada rahva mälust iseseisvusega ja võitmatu Punaarmee omaaegse häbistava lüüasaamisega seotud sündmusi Eesti iseseisvuse esimestel aastatel, asus nõukogude võim süstemaatiliselt hävitama kõiki 1918. - 1920. aastal toimunud Vabadussõja auks püstitatud mälestusmärke. Kõik ausambad, aga samuti ka Vabadussõja kangelaste hauatähised kõrvaldati. Seejuures ei olnud lõhkujateks tihti mitte punaväelased, vaid hoopiski oma rahvuse hulgast esilekerkinud vandaalid, kes selliselt uute peremeeste ees lipitsedes kannuseid teenisid. Eriti irooniliseks teeb seejuures asjaolu, nagu oleks tegemist olnud kohalike "teadlike" inimeste soovile vastutulekuga. Nii näiteks fabritseeriti Tartus noorte tööliste poolt allakirjutatud artikkel nõudega kõrvaldada langenud kangelaste auks püstitatud Kalevipoja kuju.    


   
   Umbes 170 Vabadussõja auks püstitatud mälestusmärki, millest mitmed olid kõrge kunstiväärtusega, hävitati kommunistide poolt vahetult peale Eesti okupeerimist 1940. aastal. Saksa okupatsiooni ajal taastati suurem osa neist, lihtsama kujundusega küll, kuid kahjuks ajalugu kordus ja vene vallutajate tagasitulekul purustati kõik taastatud või seni kahe silma vahele jäänud sambad suure põhjalikkusega. Ja seejuures julgevad needsamad okupandid või nende järglased süüdistada Eestit Vabariiki, kes  vallutajatega seotud mälestusmärke teisaldas, neid siiski lõhkumata!
  Palju traagilisi sündmusi on seotud selle episoodiga Eesti ajaloos. Inimesed, eriti noored püüdsid igati takistada okupante ja nende eestlastest käsilasi teoks tegemast oma võigast kuritööd. Kui otseselt ei suudetud ära hoida ausammaste purustamist, siis uute, vene vallutajatele rajatud monumentide hävitamisega tuldi küll toime. Tõsi küll, enda ja oma lähedaste vabaduse hinnaga. Paljud neist vapratest, kes ei kavatsenud vaikides pealt vaadata kommunistide võimutsemist, saadeti vangilaagritesse.   



   Väga hea ülevaate Vabadussõja mälestussammaste saatusest saab René Viljati 2008. aastal ilmunud raamatust "Eesti Vabadussõja mälestusmärgid" 
.


Kommunistide ja nende kannupoiste poolt purustatud ausambad

    Omaette peatükk on Tallinna kahe suure kalmistu, Kalamaja ja Kopli kalmistu hävitamine vastavalt 1964. ja 1951. aastal. Mõlemad ajaloolised kalmistud koos nende juurde kuuluvate hauakivide ja hauakambritega tehti maatasa ja haudadele rajati park, kus siis toimusid vene tööliste lõbusad "guljanjed".  Neist Kalamaja kalmistu "renoveeriti" väidetavalt lähedalasuva "Volta" tehase töötajate soovil. Seda võib isegi uskuda, sest nimetatud tehases töötas peamiselt Venemaalt saabunud kontingent, kellele meie rahva mälestused ei läinud vähematki korda. 

 Kopli kalmistu, mille nõukogude võim maatasa tegi ...

... ja Kalamaja kalmistu, mida ootas samasugune saatus

  Mainitud kaks kalmistut ei olnud sugugi ainsad, mis Eestis võõrvõimu käsilaste poolt hävitati. Nii purustati arhitekt Edgar-Johan Kuusiku poolt projekteeritud unikaalne  väravaehitis Sõjaväe kalmistul Tallinnas. Eesti sõjaväelaste kalmudele hakati matma okupatsioonivägede sõjaväelasi. Vaid väike osa haudadest jäi puutumata.


Vabadussõjas langenute hauad Sõjaväekalmistul. Taamal paistab Edgar-Johan Kuusiku projekteeritud väravaehitus

Mälestussammaste hävitamisest loe Lisa 11


   Peale sõjategevuse lõppu oli kohalik elanikkond kohustatud likvideerima sõjapurustused. Sellal räägiti ametlikes teadaannetes loomulikult fašistide poolt tekitatud hävingust, ehkki kõik teadsid suurepäraselt, kes selle taga oli. Aga teadmine ja väljaütlemine olid sellel ajastul erinevad mõisted. Nii räägib oma mälestustes üks inimene:
   "Sellised üleelamised nõukogude võimu poolt tekitasid trotsi ja viha. Ma suutsin endale kindlaks jääda ja hoiduda pioneeriks ja kommunistlikuks nooreks astumast, kuigi tehnikumi viimasel kursusel kooli partorg ütles, et kui ma komsomoli ei astu, ei lubata mul kooli lõpetada.
    Lõpetada sain siiski, kuid karistuseks suunati mind Narva – kuhu keegi minna ei tahtnud –, seda hoolimata sellest, et mul Tallinnas elamispind olemas oli.
    Kui ma paarkümmend aastat hiljem, juba Viljandis olles, julgesin avalikult öelda, et venelased põletasid 9. märtsil Tallinna maha, tehes tuhandeid inimesi kodutuks ja tappes sadu, siis kutsus partorg mind järgmisel päeval kohvile ja hoiatas, et valigu ma sõnu, tõde ei tohtinud ju rääkida.
   Noomis tükk aega, kuid lubas lõpuks armulikult, et ei räägi sellest parteikomiteele edasi. Aga olgu ma edaspidi ettevaatlikum, sest järgmine kord enam nii kergesti ei lähe."




Loomulikult oli taastamisest osavõtmine kohustuslik.








    
   "Vabastajate" saabudes tekkisid elualad, mille puhul ei olnud enam võimalik eesti keelega hakkama saada. Sellisteks oli näiteks tervishoid, post ja eriti raudtee. Ehk selletõttu hakatigi rahvasuus vene keelt nimetama raudteekeeleks. Eesti keelt ära õppima "kultuuritoojad" loomulikult ei vaevunud. Seega ei olnud mingi ime, kui 30 aastat Eestis elanud venelane oskas (ja oskab siiani) paremal juhul aru saada vaid sõnast "tere", kuid sellele mitte vastata. Umbkeelsed arstid haiglates ja polikliinikutes oli tavaline nähtus, ja seda üsna kaua. Kõikvõimalikud blanketid kõikvõimalikes asutustes olid valdavalt venekeelsed. Põlisrahva õigust rääkida oma ajaloolisel kodumaal oma emakeeles ei peetud millekski. Veelgi enam - kavas oli moodustada nn. segalasteaiad, kus valdavaks oleks kujunenud loomulikult vene keel. Ülikoolides toimus mõnedel  kursustel õppetöö  vene  keeles.  
    Üheks suuremaks venestamise perioodiks oli aasta 1978, mil EKP esimeseks sekretäriks sai poolharitlasest padukommunist Karl Vaino, kellele eesti keel ja eestlus mõjus nagu punane rätik härjale. 13. okt. 1978 võeti  NSV Liidu Ministrite Nõukogus vastu määrus nr. 835 "Abinõudest vene keele õpetamise täiendamiseks liiduvabariikides". Sellest tulenevalt võttis EKP Keskkomitee omakorda vastu salajase otsuse 19. dets. 1979, muuta vene keel ametlikuks asjaajamise keeleks. Tegelikult oli sellele alus pandud juba 1938. aasta 13. märtsil, mil Kommunistliku Partei Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu võttis vastu "Rahvuslike ääremaade russifitseerimise" eesmärgil ühismääruse "Vene keele kohustuslikust õpetamisest rahvusvabariikide ja -piirkondade koolides". Väikerahvuste järk-järgulise venestamise eesmärk oli silmnähtav. Seega, Hitleri loosung "Ein Volk, ein Reich, ein Führer!" (üks rahvas, üks riik, üks juht), leidis Suure Juhi ja Õpetaja, Stalini silmis täieliku heakskiidu.




    Sõnavabadus, nagu paljud muudki vabadused mis ometi olid Nõukogude Liidu konstitutsioonga garanteeritud, puudus täielikult. Isegi lähedaste tuttavate ringis hoiduti juttudest, mida võis tõlgendada, kui riigivaenulikku. Iga laps said kodust kaasa hoiatuse, hoida väljapool kodu suu kinni. Paljud asjad, mida kodus räägiti, tuli jätta oma teada. Minulegi loeti tihti hoiatussõnad peale. Oli selline populaarne, endise Saksa hümni baasil loodud laulujupike: „Deutschland, Deutschland, über alles, pool on läin´d ja pool on alles...“ Seda võis muidugi tõlgendada kahtemoodi, kuigi kõik teadsid, millist "läin`d" poolt silmas peetakse. Juhtusin minagi koolis seda laulma oma kaasõpilastele, kellele see suurt nalja tegi. Kodus sellest rääkides sain karmi käsu seda mitte kunagi enam teha. Palju vähemagi eest võis karistada saada. Juba täiskasvanuna kuulsin  juhusest, kus õpilane oli suure juhi ja õpetaja, Jossif Stalini pildil joonistanud isakesele nina alla rehapulgad ja -varre. Tulemusena oli kogu pere Siberisse-sõit. Ja seda mitte kuulujutuna, vaid karmis tegelikkuses. Mäletan sedagi, kui kunagi kaevati ühe inimese peale, et see kuulavat salaja Ameerika Häält. Kontrollimisel selgus paraku, et inimesel ei olegi raadiot. See tühine pisiasi ei seganud karistuse täidesaatmist, mis siiski oli suhteliselt leebe - "ainult" 10 aastat Kirovi oblastisse väljasaatmist. Tegemist oli otsekui elluäratatud süžeega "Vahva sõdur Švejki"  lugudest, ainult et traagilises vormis.

   Sõnavabadusega paralleelselt eksisteerib eneseväljenduse vormina ka trükivabadus. Kuidas oli lugu sellega? Jah, see oli täiesti olemas. Kes tahes võis kirjutada ülistavaid oode väikerahvuste timukate auks ja samas ka loota, et need ära trükitakse. Trükitigi! Nii tekkisid "surematud" teosed: Juhan Smuuli (kes sel ajal veel Schmuuli nime kandis) "Järvesuu poiste brigaad", "Mina, kommunistlik noor" ja "Poeem Stalinist", August Jakobson üllitas oma "Elu tsitadellis", näidendi "Šaakalid", täielikult eesti elu-olu mittetundva, venestunud Hans Leberechti poolt treiti valmis eesti nõukogulikku külaelu ülistav romaan "Valgus Koordis" jne. Selliste üllitiste puhul oli ka Stalini preemia kerge tulema. (Juhan Smuul sai enda oma 1952. aastal.) 

    Nagu kirjutas üks meie kirjandusteadlane 1991. aastal, oli uut riigiaadet teenima pandud kirjasõna nii abitu ja õõnes, et ükski täiearuline inimene seda tõsiselt võtta ei saanud. Või kuidas nimetataksite teie sellist avaldust: "Mida raevukamalt ameerika-inglise imperialistlikud kiskjad Nõukogude Liitu ja kogu inimkonda sõjaga ähvardavad, seda sagedamini toob meie luule pilte rahust ja õnnest"?

   Luule võis neid pilte tuua küll. Võibolla sellepärast nimetataksegi mõnikord valetamist luuletamiseks.

    Omaaegne nimekas eesti luuletaja  kirjutas 1953. aastal patriotismist õhkuvas luulekogus "Vabadussamba vari" muuhulgas järgmised read:


... Selle varju all lihav plantaator
neegreid piitsutab, lintšib ja poob;

selle varju all gangster-senaator
vägivalla jaoks seadusi loob.
Selle varju all pisikuid toodab
elajas, kellel on teaduslik kraad -
katku ja koolera-taudiga loodab
külvata üle kõik õitsvad maad.
Selle varju all kistud on pähe
ku-klux-klani värdjate mask,-
aga neid, kes ta varju ei lähe,
tabab gangsterlik kuklalask ...

.


    Väga jõulised sõnad, pole midagi öelda! Kahju, et plantaatorid, senaatorid ja muud gangsterid eesti keelt ei osanud. Ainult et kuklalask oli teatavasti NKVD-meeste üks tavalisemaid hukkamisviise. Vaevalt oli luuletajal olnud võimalust USA gangsterite metoodikaga tutvuda. Selliseid üllitisi lugedes, mida ei olnud sugugi vähe,  jäi vaid üle imestada, miks ei olnud kõik Ühendriikide lihtinimesed seni oma kodumaalt jalga lasknud. Teadaolevalt ei olnud ükski neist siiani palunud N. Liidust poliitilist varjupaika.

    Loodetavasti sai seltsimees Ralf Parve selle "teose" eest väärikalt tasustatud.

    Meie patriootiliste kirjanike meelsust väljendab tollane Kirjanike Liidu esimees August Jakobson järgmiste sõnadega: "Meile ei piisa, et oleme surunud kodanlased maha. Me peame tallama selle maas lamava laiba peal, kuni selle selgroog on murtud!" Kuna võis arvata, et seltsimees Jakobson ei kavatsenud mahalöödud kodanluse selgadel sõna otseses mõttes kamaaruskat tantsida,  oli tegemist siiski vaid kirjandusliku sümboolikaga. Seni aga, kuni nn. kodanlus oli maha surutud vaid sümboolselt, harrastati Jakobsoni poolt soovitatud tegevust mittemilleski süüdi olevate inimeste peal. Ja tihti mitte sugugi ainult sümboolselt.


  Aga kuidas oli lugu teistsuguste kirjandusteostega? Millistest kirjandusteostest saab olla jutt, kui isegi tavalise visiitkaardi tükkimine oli tsensuuri arvates võrdne riigireetmisega ja seega keelatud? Ka lihtsa postkaardi tagaküljel ilutses ainult asjassepühendatutele äratuntav märge MB ...., mis tähistas tsensori poolt antud avaldamisluba. 22. augustil 1940 kirjutas Johannes Varese valitsuse siseministri abi ja sisekaitseülem Harald Haberman alla uuele otsusele: “...käsitades Kaitseseisukorra seaduse § 20 p. 5 otsustasin kõrvaldada müügilt ja levitamiselt kõik NSVL vastane laimu- ja ässituskirjandus, suurkodanlikku kurnajate ideoloogiat ja ekspluateerimist propageeriv ja õigustav kirjandus, šovinistlik rahvuslikku viha ja vaenu õhutav kirjandus ja igasugune usuline kirjandus, mis rahva usutunnete kaudu taotleb rahvavaenulisi poliitilisi sihte. Käesolev otsus hõlmab nii perioodilise kui ka aperioodilise ilu- ja teadusliku kirjanduse.” (“Rahva Hääl”, 23.08.1940.) Juba mõned päevad varem, 15. augustil oli tollane haridusminister ehk nagu tollal nimetati - hariduse rahvakomissar Johannes Semper ilmutanud omapoolset initsiatiivi, millega kohustati raamatukogude juhatajaid kõrvaldama fondidest kogu “reaktsiooniline, kapitalistlikku kurnamist kaitsev või õigustav ja Nõukogude Liidu või kommunismi vastu suunatud kirjandus” (ERKA, f.R-14, n.1 , s. 397, 1. 5). 20. augustil järgnes sellele uus käskkiri usukirjanduse kõrvaldamise kohta kooli- ja avalikest raamatukogudest (ERKA, f.R-14, n.1, s. 398,1. 7). Samal päeval moodustati J. Semperi korraldusel ka komisjon, kelle ülesandeks jäi raamatukogudest kõrvaldatava kirjanduse nimestike koostamine tagasihaaravalt N. Liidu 1938. aasta vastavate seaduste alusel (ERKA, f. R-14, n.1, s. 398,1.2-3). 



   Sellesse nimekirja võis hea tahtmise puhul mahutada praktiliselt kogu Eesti vabariigis ilmunud kirjanduse.
    10. mail 1933. aastal panid Saksamaa rahvussotsialistid toime barbaarse akti - raamatute põletamise. Seda sündmust kajastati hiljem Nõukogude Liidus kui näidet natside kultuurivaenulikkusest. Kuid ... möödus vaid 7 aastat, kui kommunistid ja nende andunud sabarakud said hakkama samasuguse võika teoga okupeeritud Eestis ja loomulikult ka teistes anastatud riikides. 
   Kui palju väärtteoseid hävitati selliselt okupatsiooni esimestel aastatel, ja hiljemgi seda teavad ainult nn. "keelatud" raamatute nimekirjade koostajad, kelle hulgas oli nimekaid eesti kirjanikke August Jakobson, Mihkel Jürna, Paul Rummo, Rudolf Sirge, Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibul. Kogu seda "kirjanduslikku hävituspataljoni" juhtis esimehena luuletaja August Alle. Kui palju kirjandusteoseid jäi ilmumata, seda ei tea loomulikult keegi. Mõnedel juhtudel õnnestus toimetada väga keerukaid teid kasutades käsikirju väljapoole NSV Liidu piire, kus need siis N. Liidu suureks meelehärmiks ka avaldati.
     Loe okupatsioonijärgsest trükitsensuurist siit.
   Siiski leidus ka okupeeritud kodumaal loomeinimesi, kes avalikumal või varjatumal kombel avaldas oma suhtumist võõrvõimu. Üks neist oli luuletaja Arvi Siig, kes kirjutas näiliselt süütu lasteluuletuse "Lasteaiatädi Maša"
 
Lasteaiatädi Maša peaks olema pensionil.
Kuid ta on hea inimene.

Ühel päeval,
kui ei saa enam varjata fakti, et linnas on loomaaed,
ütleb ta uudise:
"Lapsed, linnas gastroleerib zoopark."

Laste seas tõuseb väike sagin.
Aga tädi Maša on lugenud Makarenkot
ja teab, mis seob kollektiivi.
Ta ulatab lasteaiarahvale mudilastenööri.
       Nii lähebki

Rein
 Asta
  Henn
   Viive
    Ats
     Sulev

Loomaaia paraadnal pole valvurit,
vaid eeskiri:
"Eksponaate käega mitte katsuda!"                                                   
Ja tädi Maša lisab:
"Küsimused on liigsed,
sest mis mina seletan,

 on hästi seletatud!"                                                                              
      Siin ongi
Känguru
 Okassiga
  Gasell
   Uss

Tõhk, 
 Õige vana karu, 
  Delfiin, 
   Eesel

Need pole sugugi ülearused loomad.
Ja tädi Maša on tegelikult hea inimene.

.
    Allegoorilises stiilis on luuletaja kirjeldanud eesti rahva elu teda nöörist talutava pensioniealise "tädi Maša" juhtimisel. Kellelgi kõrgemalseisval tegelasel või lihtsalt kuulekal kannupoisil tuli lõpuks pähe mõte lugeda kokku teatud sõnade algustähed! Tulemuseks oli avaldamiskeeld. Kuid juba oli hilja - luuletus levis rahva hulgas enneolematu kiirusega.
   Teiseks hästituntud lasteluuletuseks, mille autoriks oli Helvi Jürisson, on "Mägra maja". Näiliselt lastepärase sisuga luuletus trükiti ära isegi ajakirjas "Pioneer". 

 
Mägral oli maja nii nagu vaja.
See temalt võttis kogu tema aja.
Juba tehti treppi, juba pandi voodrit –

mägra peres polnud 
ainukestki loodrit.
Ei tal olnud mahti 
poesabas seista,
kõik, mis majas tarvis, 

ise valmis treis ta.
Nõnda mägra majas, 

kasemetsa veeres
tasaselt ja targu 

elukene veeres... 
Kuni ühel õhtul 
keegi äkki kloppis,                  
Ukse taga seisid 
kährikkoerad troppis!
Trügisid kõik sisse, pambud pandi maha.   
Vaatasid siis ringi: „Korter pole paha.”
„Kuulge,” hüüdis mäger, „miski siin ei klapi!”
Kährik talle vastu: „Kõik on korras, papi.
Ruum on teil ju lahe – jääme veidi siia...
Poleks mõtet asja kakluseni viia.”
Kährikuid on palju, kährikuil on kihvad,
Pükste peal veel kõigil rotinahast rihmad.
JÄIDKI KOERAD MAJJA, SEADSID ENNAST SISSE,
OMAKORDA VÕTSID SÕPRU KORTERISSE.
Aga mägrapapi kõndis kohtu vahet
Lootuses, et kohus nuhtleb seda pahet.
Aga kohtusaksaks oli vana karu,
Kellel kõik läks meelest, kes ei saanud aru.
Mägrapapi visalt ründas kohtumaja.
Kuni tallas sisse suure, laia raja.
Ei see ole teada, kuidas lõppes kohus,
Aga rada lookleb praegugi veel rohus.


 
    Kõik oleks ju hästi olnud, kui mitte illustreerija ei oleks kujutanud mägrapapit eesti mehena ja kährikuid tüüpiliste Narva-taguste sissetungijatena neile omases riietuses. Arvatavasti sündis selline kujundus siiski luuletaja ja kunstniku koostööna. 
  1988. aastal kirjutas Hando Runnel protestiks vene immigrantide lakkamatu sissevoolu vastu luuletuse, mis avaldati Loomingus:

"Issand Jumal, julge ikka
armastada Eestimaad,
meil on palju venelasi,
armasta ka neid, kui saad,
oma lahke käega sa
tagasi nad juhata,
rõõmustagu nende meel:
Venemaa on alles veel!"  
 
    Veel üheks okkaks tsensori  ihus oli karikaturist Priit Pärn. Tema tuntud karikatuur "Sitta kah!" avaldati seoses 1987-1988 toimunud nn. fosforiidisõjaga.
  Pildil veab armetu hobusekronu, kes tõenäoliselt sümboliseerib Nõukogude Liidu majandust, vankrit, millel olev mees loobib põllule sõnnikut. Sõnnikutükk tuletab aga üsna kahtlaselt meelde Eesti riigi kontuure, väljendades sellega Nõukogude Liidu majandustegelaste kavatsust hävitada kogu Eesti oma ambitsioonikate plaanide nimel. 
   Tihti riskeerisid kunstnikud seejuures oma tulevase loomingu avaldamisega. 

 
     Omaette nähtuseks olid kaubareisijad Venemaalt ehk nn. kotipoisid. Need ei olnud venelased, kes oleksid ihanud Eestisse. Täpsemalt: Eestisse ihkasid nad küll, kuid ainult ostureisidele. Eks seegi näitas olukorda kaubanduses Venemaal. Mingisuguse tähtsa kaubandustegelase otsuse kohaselt saadeti Eestisse suuremas koguses Venemaal valmistatud vilte. Kuna meie kohalikud neid ei tarvitanud, siis vedeles neid kauplustes hulgaliselt. Just need olidki eelpoolnimetatud kaubareisijate meelisobjektideks. Oli koomiline vaatepilt näha Tallinna tänavatel üsna maalilistes hõlstides liikuvaid vene "turiste" kümned vildipaarid rippumas kaelas, üle õla ja selja tagagi. Need räbaldunud tegelased tundsid Tallinnast vaid marsruuti Balti jaam - Tallinna Kaubamaja. Juba ammu enne kaubamaja avamist tungles neid kümnete kaupa suletud uste taga. Mingist järjekorrast ei olnud nad kunagi kuulnudki. Juhtusin paaril korral ise nägema, kuidas rünnati letti ja müüjaid, üritades selgeks teha, et just neil ja ainult neil on eesõigus saada teenindatud esimestena. Ei olnud harvad needki korrad, kui vene eided (peamine ostjaskond koosnes just naistest) omavahel kaklema läksid. Kohalik miilits hoidis neist heaga eemale. Ja õieti tegi! Marusjade ja Nastjade sõnavara ja hääleulatus sellisel puhul oli ammendamatu.
.
Hommikune tormijooks Kaubamaja avamisel 
.
  Teiseks ihaldatud artikliks viltide kõrval olid õmblusmasinad. Nende ainus viga oli nende piisavalt suur kaal, mille tulemusena neid kümnete kaupa osta ei olnud võimalik. Tegemist ei olnud mingite moodsate elektriõmblusmasinatega, vaid piisavalt arhailiste malmkorpusega vändast ringiaetavate riistapuudega. Needki olid valmistatud Venemaal, Podolskis.
   Tõsi, aastakümneid hiljem meenutasid meie omadki turistid Soome sattudes suure vennasrahva omaaegset eeskuju, mis andis soomlastele põhjuse meie üle naerda. Selle vahega küll, me ei rünnanud poolsegastena kaplusi, kuid kaubakoormad, mida eestlased laevale vedasid (suurem osa küll lahkete võõrustajate annetustena saadud), olid tihti aukartustäratavad.

 

    
    Nõukogude Liidus oli peale mitmete muude teenuste ka tervishoid tasuta. Kas see oli kõrgel tasemel? Nojah, võib ka nii öelda, kui inimene sattus õige arsti käe alla. Kuid kahjuks oli neid õigeid arste üsna raske leida. Näitena lugu, mis juhtus minu emaga.
   1988. aasta märtsikuus murdis ema kukkudes reieluu kaela, mida kõnekeeles nimetatakse ka puusaluuks. Väljakutsutud umbkeelsest venelasest arst piirdus sellega, et puhastas ema kukkumisel vigastatud näo verest ja lahkus ilma mingit huvi tundmata muude tagajärgede vastu. Järgmisel päeval saabunud rajooniarst (samuti umbkeelne venelane) ei märganud samuti midagi. Kui ema valud jätkusid, kutsusime juba raha eest kuu aega hiljem kolmanda arsti. Seega otseselt altkäemaksu eest tasuta tervishoiu ajastul. Noor meesarst ütles juba uksel seistes ja ema jalga nähes, et tegemist on luumurruga. Sellele viitas parema jala iseloomulik asend, mis oleks pidanud olema lihtsalt äratuntav ka eelmistele "spetsialistidele".
    Diagnoos oli küll pandud, kuid lugu sellega ei lõppenud, pigem alles algas. Meil oli vaja saada ema haiglasse. Kuna sõiduautoga ei olnud võimalik teda transportida, pidime leidma mingi muu võimaluse. Haigla poolt ei pakutud selleks mingit lahendust. Õnneks aitas meid välja tuttav lastehaiglast, kes organiseeris meile lastehaigla kiirabiauto. Haiglas võttis meid vastu vanemas eas naiskirurg (jällegi umbkeelne), kes kinnitas luumurru olemasolu, kuid selgitas meile, et ema vanuses (82) on operatsioon ohtlik. Selle asemel soovitas ta meil ema tagasi koju viia ja edasi elada. Luumurruga?! Olime juba ahastuse äärel.
    Õnneks saime, taas tutvuse kaudu, uue arsti. Seekord lõpuks ometi ARSTI! Tänu omakorda tema tutvustele saime ema Tõnismäe haiglasse, tookordsesse dr. Seppo kliinikusse, mida praegu enam ei ole olemas. Seejuures ei tundnud keegi enam huvi ema vanuse vastu. Raha tegi jälle kord õigust.
     Haigla tekitas õudse tunde. Koridorid oli täis voodeid, kus haiged lamasid. Palatid olid suured ja karjusid remondi järele, nagu tegelikult kogu haigla. Ruumis, kuhu ema viidi, oli 7 patsienti, kõik lamavad haiged. Meid hoiatati teiste haigete poolt kohe, et mingit hoolitsust  patsientide eest seal ei ole. Ja tõesti! Söögijagamisel visati taldrik hoolimatult öökapile, tundmata mingit muret, kas liikumisvõimetu haige seda sealt üldse kätte saab. Väljakutsekell puudus palatis hoopiski. WC, mida oli üks terve korruse peale, oli kohutavas seisukorras, tuletades rohkem meelde jaama peldikut, kui haigla käimlat.
    Käisime iga päev kolm korda ema söötmas ja samas vajaduse korral ka teisi haigeid abistamas. Sellist samariitlasetööd tegid ka teised omaksed. Õdedepoolset aitamist ei juhtunud mina küll kordagi nägema. Pigem osutati halvakspanu nende hoolde usaldatud inimeste ja nende kannatuste vastu.  Seejuures julges üks arstidest veel meiega riielda, et me viibisime haiglas väljaspool külastusaega! Pole vist vaja mainida, et kõik õed olid taas kord umbkeelsed venelased.
    Õnneks õnnestus operatsioon hästi ehkki kukkumisest oli möödas juba üle nelja kuu, mille jooksul minu vaene ema oli pidanud jätkuvasti valu kannatama. Niipalju siis tasuta tervishoiust, mis läks meile maksma umbes neli kuupalka.
 



    Oma õigustamiseks toob N. Liit alati põhjenduse, et kõik temapoolsed ettevõtmised Eestis olid mõeldud kohaliku majanduse arendamiseks ja seega ka elanike elujärje parandamiseks. Kuidas võtta? Tööstust arendati tõepoolest suurejooneliselt. Isegi liigagi. Selle tulemusena kerkisid vanade ettevõtete asemele või täiesti uutena gigantsed tehased, põlevkivikaevandust suurendati mitmekordselt, põllumajandus tegi suuri edusamme. Kuid mille nimel ja millise hinnaga? Valdav osa toodangust oli mõeldud Venemaa jaoks, niihästi tööstustoodang, kui ka toiduained. Venemaalt saabus siia tooraine ja selle kannul vene rahvusest töölised. Tagasi Venemaale läks kahjuks ainult toodang, töölised jäid siia vastehitatud korteritesse, millest eestlased esialgu undki näha ei julgenud.   Põlevkivi kaevandamine tõi endaga kaasa ulatusliku loodusreostuse hiiglaslike aherainemägede näol, mis "ilmestavad" Ida-Eesti lauskmaad. Sellest toodetav gaas läks peamiselt Leningradi. Ka see tööstus ehitati üles põhiliselt võõrsilt saabunud tööjõuga, mille tulemusena Ida-Virumaa, põline eestlaste ala, venestus peaaegu täielikult. 
Üks kümnetest tuhamägedest Ida-Virumaal

    Samasugune olukord valitses toiduainetetööstuses. Eesti tootis oma kivistele põldudele vaatamata rohkem, kui Ukraina mustmullarajoonid. Kuhu see toodang jäi? Rahvasuu rääkis pilklikult, et kasvatatud sigadest jäi Eestisse ainult sea surmaeelne kisa ja rupskid. Ja muidugi suures koguses läga, millega polnud midagi peale hakata. Eesti siseveekogudest püütud kala oli poest otsida mõttetu. Neile kõigile oli avatud otseliin Venemaale, täpsemalt - Moskvasse. Asemele saime mingit kahtlast ookeanikala, mida rahvas pikka aega võõrastas. Põllumajandus oli eelisseisus teiste tööstusharudega võrreldes, sest suur Venemaa vajas toitmist. Reeglina venelasi kolhoosidesse ei saabunud. Ju siis põllutööd peeti väheprestiižikaks või lihtsalt liiga raskeks. 


1   2   3 ...  5   6   7   8   9   10